Näitleja Marika Vaarik räägib avameelselt oma praegusest eluetapist ja tunnetest, mida ta endas kannab. Ta tunnistab, et kuigi naer ja huumor ei ole tema elust kadunud, on rõõm muutunud millekski, mida on keerulisem kätte saada.
Vaariku sõnul on tema peamine tunne praegu nukrus. See ei tähenda, et ta oleks lakanud naermast või et tema ümber ei oleks enam midagi ilusat. Pigem on muutunud sisemine tunne, millega ta igapäevaelule vastu läheb.
Marika on varemgi rääkinud sellest, kui palju väärtustab ta vaikseid hommikuid, aega iseendale ja võimalust lihtsalt olla. Talle meeldivad hetked, mil ükski kohustus ei sunni tagant ning ta saab rahulikult aknast välja vaadata, lugeda või muusikat kuulata. Sellistes lihtsates asjades on tema jaoks olnud midagi väga olulist.
Nüüd vaatab ta oma elule aga teise pilguga. „Naeran ju ikka, aga rõõm on ära võetud,“ ütleb ta. Need sõnad annavad edasi seisundi, mida ei ole lihtne ühe lausega seletada. Naer võib alles olla, igapäevased tegemised võivad jätkuda, kuid sisemine kergus ei pruugi enam samamoodi kohal olla.
Vaariku puhul on seda eriti kõnekas kuulda, sest tema avalik kuvand on seotud tugeva kohalolu, teravuse ja väga omanäolise energiaga. Ta on näitlejana tuntud selle poolest, et ei karda küsida, kahelda ega otsida. Ka oma elule vaatab ta pigem ausalt kui sooviga jätta endast iga hinna eest kindel mulje.
Tema jaoks ei ole oluline teha kõike lihtsalt sellepärast, et seda on alati tehtud. Vaarik on varem öelnud, et aeg on jõudnud sinna, kus kõike ei pea enam tegema. Selline mõtteviis annab võimaluse valida, millele oma aega ja tähelepanu päriselt anda.
Just seetõttu võivad ka praegused tunded olla osa suuremast muutusest. Kui inimene hakkab oma elu ja aega teistsuguse pilguga vaatama, võivad mõned asjad muutuda palju olulisemaks, teised aga kaotada senise tähenduse. Rõõm ei pruugi kaduda täielikult, kuid selle leidmiseks võib vaja minna teistsuguseid hetki.
Marika on rääkinud ka sellest, kui palju tähendavad talle väikesed ja lihtsad asjad. Suvine õrn tuul, avatud aknad, vinüülplaatide kuulamine, lugemata raamatud ja võimalus lihtsalt olla. Need ei ole suured sündmused, kuid just sellistes hetkedes võib peituda rahu, mida kiire ja kohustusterohke elu sageli ei paku.
/nginx/o/2025/10/13/17207812t1h333b.jpg)
Praegu kõlab tema jutus aga teistsugune toon. Nukrus ei ole tema jaoks midagi, mida oleks vaja iga hinna eest varjata või kohe rõõmsaks muuta. Mõnikord tuleb lihtsalt tunnistada, et sees ongi selline tunne. Ausus ise võib olla olulisem kui soov jätta muljet, et kõik on hästi.
Vaariku avameelsus näitab, et ka inimene, keda publik on harjunud nägema tugeva ja säravana, võib kogeda perioode, kus rõõm ei tule enam sama kergelt. Naer võib alles jääda, töö võib jätkuda ja elu võib väliselt edasi liikuda, kuid sisemine maailm võib samal ajal olla hoopis teistsugune.
Marika Vaarik ei püüa oma praeguseid tundeid ilustada. Ta räägib neist otse ja rahulikult, tunnistades, et tema peamine tunne on praegu nukrus. Just see ausus muudab tema sõnad eriti mõjusaks – sest mõnikord ei olegi vaja öelda, et kõik läheb hästi. Mõnikord piisab sellest, kui tunnistada, mida inimene päriselt tunneb.
