Märt Avandi on taas väga avameelselt rääkinud kümme aastat kestnud sõltuvusest ning hetkest, mil ta sai aru, et olukord ei ole enam tema kontrolli all. Näitleja sõnul jõudis ta punkti, kus aine hakkas juhtima tema elu ning sellega kaasnes ka tugev hirm, sealhulgas surmahirm.
Avandi tunnistas, et sõltuvuse kujunemine ei võtnud tema puhul kaua aega. 2012. aastal proovis ta ühel erapeol esimest korda kokaiini ning juba pärast esimest tarvitamist tekkis tunne, et ta on leidnud midagi, millest ei taha loobuda. Talle meeldis aine tekitatud muretu ja eufooriline seisund ning sellest algas kümme aastat kestnud võitlus.
Näitleja ei süüdista neid inimesi, kes talle kokaiini tutvustasid. Tema sõnul oli tegemist tema enda probleemiga. Samas rõhutab ta, et mõnel inimesel võib sõltuvuseks olla suurem eelsoodumus ning sellisel juhul võib esimene proovimine viia väga kiiresti olukorrani, millest on juba keeruline välja tulla.
Avandi sõnul ei tekkinud sõltuvus siiski täiesti tühjale kohale. Ta on mõelnud sellele, kuidas soov teha liiga palju, olla pidevalt aktiivne ja saavutada isegi üleinimlikke tulemusi võis teda omalt poolt selles suunas tõugata. Kõrvaltvaatajale võis tema elu tunduda väga edukas, kuid sellel edul oli tema sõnul kõrge hind.
Sõltuvuse kõrval jätkas Avandi oma tavapärast elu ning püüdis seda probleemi võimalikult hästi varjata. Ta avastas enda jaoks kestvusalad ja triatloni, samal ajal kui tarvitamine süvenes. Mõnel kõige raskemal perioodil ulatusid kogused tema enda sõnul kolme-nelja grammini.
Veel keerulisemaks muutis olukorra asjaolu, et Avandi suutis oma sõltuvust lähedaste eest pikka aega varjata. Ta tarvitas üldiselt üksi ning Tallinnas viibides oli tema sõnul väga vähe kordi, mil ta ei tarvitanud. Abikaasa Liis-Katrin märkas küll, et tema käitumises on midagi muutunud, kuid seostas seda pigem väsimusega.
Ühel hetkel jõudis Avandi aga punkti, kus ta mõistis, et olukord on läinud liiga kaugele. „Kui teadvustasin endale, et olen selle aine ori ja see juhib mind ning mina ei juhi oma elu, oli see päris vastik koht, kus olla. Seal tekib hirm, ka surmahirm,“ kirjeldas ta.
Just kontrolli kaotamise tunne muutis tema jaoks sõltuvuse eriti tõsiseks. Avandi sai aru, et enam ei olnud tema see, kes oma elu täielikult suunas, vaid sõltuvus hakkas tema otsuseid ja käitumist mõjutama. See äratundmine tõi kaasa väga ebameeldivad tunded, kuid samal ajal sundis teda ka abi otsima.
Avandi on rääkinud ka sellest, kui palju häbi ja piinlikkust sõltuvus temas tekitas. Seetõttu hoidis ta probleemi pikka aega enda teada ning varjas seda väga hoolikalt. Alles hiljem tekkis tal valmisolek sellest avalikult rääkida.
Sõltuvusest vabanemiseks pöördus Avandi hüpnoteraapiasse. Esialgu suhtus ta sellesse meetodisse skeptiliselt, kuid tema sõnul mõjus see uskumatult hästi. Pärast kümmet aastat kestnud võitlust jõudis ta esimest korda tundeni, et võib tõepoolest suuta kaineks jääda.
Avandi jaoks ei tähenda see siiski, et kõik oleks lõplikult unustatud. Ta rõhutab, et sõltuvus jääb tema ellu teemana, millega tuleb arvestada kogu ülejäänud elu. Ta ei taha väita, et on nüüd täielikult sõltuvusest vaba, vaid pigem usub, et on leidnud võimaluse, kuidas selle probleemiga edasi elada ja selle üle kontrolli hoida.
Näitleja soov on, et tema kogemus võiks olla hoiatuseks ka teistele. Tema sõnul otsitakse abi sageli alles siis, kui probleem on juba väga kaugele arenenud ning hirm muutub suureks. Avandi rõhutab, et väljapääs on olemas ning abi otsimine ei tähenda läbikukkumist.
Ta on oma kogemuse kaudu rääkinud ka sellest, et sõltuvusega ei pea inimene tingimata üksi võitlema. Avandi tõi näiteks erinevaid võimalusi ja tugivõrgustikke, mille poole saab pöörduda, kui enda jõust enam ei piisa.
Oma loo avalikult rääkimist ta enam ei häbene. Vastupidi, Avandi on öelnud, et tunneb end hästi, kuna sai sellest lõpuks ausalt rääkida. Tema jaoks ei ole sõltuvusest rääkimine enam ainult mineviku meenutamine, vaid ka teadlik otsus tunnistada, kui keeruliseks võib olukord inimese elus muutuda.
„See kannab mind terve elu,“ on Avandi mõte, mis võtab tema kogemuse hästi kokku. Kümme aastat tema elust on seotud sõltuvusega, kuid nüüd soovib ta edasi liikuda teadmisega, et kontrolli kaotamisest on võimalik tagasi tulla ning abi otsimine võib olla esimene samm muutuse poole.
