Milline peaks olema hea linn ja kellele kuulub tänavaruum? Need küsimused tõusid taas päevakorda pärast seda, kui ettevõtja ja Bolti kaasasutaja Martin Villig jagas sotsiaalmeedias mõtlemapanevat pilti, millel seisid kõrvuti suur Ameerika pikap Ram TRX ja jalgratas. Tema postitus tekitas elava arutelu ning kogus ligi 2000 reaktsiooni ja üle 250 kommentaari. Arvamused läksid aga märgatavalt lahku.
Villig juhtis tähelepanu sellele, kuidas eri sõiduvahenditesse suhtutakse ja kui palju ruumi need linnas vajavad. Tema sõnul peetakse jalgratast üha sagedamini elitaarse elustiili sümboliks, kuigi tegelikult võib see olla taskukohane ja praktiline viis igapäevasteks sõitudeks. Samal ajal võtab suur maastur tänaval enda alla märkimisväärse ruumi. Villig tõi näiteks, et Tallinnas kasutab selline sõiduk ligikaudu kümme ruutmeetrit tänavapinda ning statistika järgi viibib autos tipptunnil keskmiselt 1,2 inimest.
Ettevõtja hinnangul ei peaks hea linn sundima inimesi iga liikumise jaoks autot kasutama. Oluline on hoopis see, kas inimene saab oma sihtkohta jõuda mitmel viisil, valides jalgsi käimise, jalgratta, ühistranspordi või auto vahel. Villig rõhutab, et ka tema ise kasutab autot mitu korda nädalas ning mõistab, et paljudes olukordades on see vajalik. Probleem ei seisne tema sõnul eraautos kui sellises, vaid selles, kas autota elamine muudab igapäevaelu põhjendamatult keeruliseks.
:format(webp)/nginx/o/2026/10/14/17972463t1he72a.jpg)
Jalgrattal näeb Villig mitmeid eeliseid. See vajab vähe ruumi, selle kasutamine on suhteliselt soodne ning parkimiskoha leidmine on lihtsam kui autoga liikudes. Samuti annab jalgratas liikumisvõimaluse inimestele, kelle eelarve ei võimalda auto soetamist ja ülalpidamist. Perede jaoks võib kokkuhoid olla märkimisväärne, kui kahe auto asemel piisab ühest.
Villig toob välja ka vahemaad, mida jalgrattaga on võimalik mõistliku ajaga läbida. Tavalise rattaga võib 15–20 minutiga jõuda ligikaudu kolme kuni kuue kilomeetri kaugusele, elektrijalgrattaga aga umbes viie kuni kaheksa kilomeetri kaugusele. Tegelik aeg sõltub tempost, fooridest ja teeoludest. Kui jalgratas asendab igapäevaseid autosõite tööle, kooli või poodi, võib see aidata suurendada ka kehalist aktiivsust. Elektriratas muudab sõitmise jõukohasemaks neilegi, kelle füüsiline vorm pole kõige parem või kelle igapäevane teekond on pikem.
Vähem autosid ja rohkem turvalisi valikuid
Villigu sõnul ei tähenda jalgrattakasutuse soodustamine seda, et autojuhid peaksid kaotajaks jääma. Kui rohkem inimesi saab mugavalt liikuda ratta või ühistranspordiga, võib väheneda autode hulk liikluses ja parkimiskohtade vajadus. Sellest saavad kasu ka need, kes peavad tingimata autoga sõitma.
Samas tuleks tema hinnangul suurte sõidukite puhul arvestada lisaks juhi ja reisijate mugavusele ka sellega, millist ohtu need teistele liiklejatele kujutavad. Olulised on auto mõõtmed, esiosa kõrgus ja kuju, juhi nähtavus ning liikumiskiirus. Ohutust tuleks hinnata ka jalakäija, sealhulgas ülekäigurada ületava lapse seisukohast. Villig kutsub inimesi mõtlema, kas lühike käik poodi nõuab tõepoolest autosõitu või saaks sama teekonna läbida jalgsi või jalgrattaga.
Tallinna tuleviku puhul viitab ettevõtja linna 2035. aasta strateegiale. Selle järgi peaks ühistranspordi, jalgsi liikumise ja jalgrattasõidu osakaal Tallinna linnaregioonis jõudma 2035. aastaks 70 protsendini. Selle eesmärgi saavutamine eeldab tema sõnul terviklikke lahendusi, mitte üksnes inimeste üleskutseid oma liikumisharjumusi muuta.
Hea linnaplaneerimine algab Villigu arvates sellest, et inimestel poleks vajadust iga päev pikki vahemaid läbida. Selleks sobib tema hinnangul 15 minuti linna põhimõte, mille järgi peaksid igapäevased teenused asuma kodu lähedal. Koolid, lasteaiad, kauplused ja pargid võiksid olla ühendatud turvaliste teekondadega, et vajalikud käigud ei eeldaks alati autosõitu. Uusi elu- ja töökohti tuleks tema sõnul kavandada koos heade ühistranspordiühendustega.Jalgrattaga liiklemiseks ei piisa ainult rattateest
Martin Villig rõhutab, et jalgrattasõidu muutmiseks päriselt mugavaks ja turvaliseks võimaluseks ei piisa üksikutest rattateedest. Vaja on terviklikku võrgustikku, kus inimene saab turvaliselt liikuda kogu teekonna vältel, sealhulgas ristmikel ja sihtkohta jõudes. Tähtsad on korralik valgustus, talvine hooldus ning turvalised rattaparklad, kuhu saab oma sõiduvahendi lukustada.
Samal ajal ei tohi jalakäijaid unustada. Kõnniteed peavad jääma ohutuks nii jalgsi liikujatele kui ka lapsevankri või ratastooliga inimestele. Villigu hinnangul tuleb linnaruumi kavandades arvestada erinevate vajadustega, mitte eeldada, et kõik inimesed liiguvad ühtemoodi.
Olulist rolli mängib ka ühistransport. See peaks olema kiire, usaldusväärne ja mugavalt ühendatud teiste liikumisviisidega. Näiteks võiks inimene sõita rattaga peatusesse, jätta selle turvalisse parklasse ning jätkata teekonda rongi või bussiga. Kuna paljud inimesed liiguvad iga päev ka väljaspool Tallinna piire, peaks liikuvuse kavandamine hõlmama Villigu sõnul ka naaberomavalitsusi.
Hea linnaruumi hindamiseks peab ettevõtja eriti oluliseks seda, kas laps saab iseseisvalt kooli minna ja kas vanem inimene suudab tänavat mugavalt ületada. Tema meelest ei pea kõik inimesed hakkama jalgrattaga sõitma. Küll aga peaks rattasõit olema turvaline ja praktiline võimalus neile, kellele see sobib.Inimesi ei tohiks jagada autojuhtideks ja ratturiteks
Villigu arvates pole mõistlik vastandada inimesi nende valitud liikumisviisi järgi. Sama inimene võib hommikul tööle jalutada, päeval jalgrattaga sõita ja nädalavahetusel autot kasutada. Seetõttu peaks linnasüsteem arvestama inimeste erinevate vajadustega ning võimaldama neil olukorrast sõltuvalt sobivaima lahenduse valida.
See ei tähenda aga, et liikluses võiks reegleid eirata. Villig rõhutab, et nii jalgratturid, elektritõukerataste kasutajad kui ka kullerid peavad jalakäijatega arvestama. Samuti ei tohi pargitud sõidukid takistada teiste inimeste liikumist. Need põhimõtted peavad kehtima ka Bolti teenuste puhul.
Mida suurem on sõiduk ja mida tõsisemad võivad olla selle põhjustatud tagajärjed, seda suurem peab olema ka ettevaatlikkus ja vastutustunne. Villigu hinnangul tuleks olemasolevaid liiklusreegleid järjepidevalt rakendada ning muuta tänavad juba nende kujundamise kaudu ohutumaks.
Eriti oluliseks peab ta koolide ümbrust ja elutänavaid, kus toetaks 30 kilomeetri tunnis kiirusepiirangut koos vastava tänavakujundusega. Tema sõnul ei tohiks liiklusohutus jääda üksnes märkide ja piirangute tasemele, vaid tänavad ise peaksid suunama inimesi turvaliselt käituma.
Linna arengut võiks Villigu hinnangul mõõta selle järgi, kas inimesed jõuavad oma sihtkohta turvaliselt ja mõistliku ajaga. See puudutab nii kooli minevaid lapsi, tööle suunduvaid inimesi kui ka neid, kes vajavad igapäevaselt erinevaid teenuseid.Riigikogu liikmete kriitika tõi arutellu ka Bolti
Villigu postitus ei jätnud külmaks ka poliitikuid. Tema seisukohti kritiseerisid riigikogu liikmed Anti Poolamets ja Helle-Moonika Helme, kelle kommentaarid tõid arutellu lisaks linnaruumi küsimustele ka Bolti ettevõtte tegevuse.
Poolamets süüdistas Villigut selles, et tema ettevõtted on muutnud Tallinna tööturu probleemseks ning eesti keele tähtsus on tema hinnangul jäänud tagaplaanile. Samuti heitis ta ettevõtjale ette teistele inimestele õpetamist, kuidas nad peaksid elama, ning viitas tema suhetele valitsusparteiga ja seaduste järgimisele.
Helle-Moonika Helme omakorda juhtis tähelepanu taksodele, milles viibib tema sõnul keskmiselt samuti 1,2 inimest. Ta seadis kahtluse alla selle, miks kritiseeritakse eraautosid, kuid Bolti teenustega seotud autosid käsitletakse justkui teistsuguse mõõdupuu järgi. Tema kommentaaris oli tunda irooniat mõtte suhtes, et üks sõiduk oleks linnas probleemne, teine aga mitte.
Nii muutus arutelu kiiresti laiemaks kui küsimus, kas linnas võiks olla rohkem jalgrattateid. Vaidluse keskmesse tõusis ka see, kuidas suhtutakse eraautodesse, taksodesse ja jagatud sõidukitesse ning millist rolli peaksid need linnaliikluses täitma.Martin Villig selgitas, mida ta tegelikult mõtles
Ettevõtja sõnul ei olnud tema postituse mõte väita, et eraauto on halb ja Bolti auto hea. Ta soovis juhtida tähelepanu suhtumisele, mille kohaselt kujutatakse jalgratast üha sagedamini elitaarse elustiili sümbolina või vahendina, millega piiratakse teiste inimeste vabadust.
Villigu hinnangul on selline suhtumine kummaline, sest jalgratas on taskukohane, võtab vähe ruumi ja toetab tervislikumat eluviisi. Ta kordas, et kasutab ka ise vajaduse korral autot ning mõistab, et paljudes olukordades ei ole sellest võimalik loobuda.
Tema sõnul tuleks küsimust vaadata laiemalt: milline sõiduvahend sobib konkreetse käigu jaoks ning kuidas tagada, et inimene saaks linnas mugavalt liikuda ka siis, kui tal pole isiklikku autot ega juhiluba?
Villig tõi näiteks Bolt Drive’i rendiautod, mida kasutab tema sõnul keskmiselt kuus kuni kaksteist klienti päevas. See tähendab, et ühte autot saavad päeva jooksul kasutada mitu erinevat inimest, mistõttu ei pea igaüks tingimata endale eraldi sõidukit soetama.
Samas ei väida ta, et Bolti teenused peaksid kriitikast puutumata jääma. Vastupidi, tema sõnul võib ja tuleb arutada nii teenuste mõju liiklusele, juhtide käitumist kui ka elektritõukerataste parkimisega seotud probleeme. Oluline on, et kriitika põhineks konkreetsetel asjaoludel ning samad põhimõtted kehtiksid kõigi liiklejate puhul.
Villig peab samuti vajalikuks, et keeleoskuse, töötingimuste ja liiklusreeglite järgimise üle saaks arutada avatult, kuid inimesi austades. Kui kellelegi heidetakse ette seaduserikkumist, tuleks tema hinnangul nimetada konkreetne juhtum ja esitada põhjendused, mitte piirduda üldiste süüdistustega.
Ettevõtja jaoks jääb kogu arutelu keskmesse lõpuks üks lihtne põhimõte: linn peaks olema koht, kus inimesed saavad turvaliselt ja mõistliku ajaga liikuda sõltumata sellest, milline sõiduvahend neil olemas on. Isiklikud rünnakud seda eesmärki ei toeta. Palju olulisem on leida lahendused, mis muudavad tänavad turvalisemaks ning igapäevase liikumise mugavamaks nii lastele, eakatele, jalakäijatele, ratturitele kui ka autojuhtidele.
