Merili Vipperi tööelu on olnud kõike muud kui sirgjooneline. Viiekümneaastaseks saades võib tal olla seljataga juba mitu erinevat karjääri, kuid tema enda sõnul ei tähenda pikk kogemus sugugi seda, et uue alguse ees ei võiks tunda end taas algajana.
Vipper on oma tööelus korduvalt suunda muutnud. Ta on töötanud 11 aastat kaitseväes, juhtinud Palmse mõisa, tegutsenud kultuurivaldkonnas ja kogukonnajuhina ning loonud oma ettevõtte. Nüüd on ta jõudnud hoopis õpetajaametisse – valdkonda, kus tuleb taas palju õppida, kohaneda ja iga päev uusi olukordi lahendada.
Just see pidev alustamine on saanud Merili karjääri üheks iseloomulikuks jooneks. Kui mõne jaoks võib pärast aastakümneid töötamist tunduda oluline eelkõige saavutatud positsiooni hoida, siis tema teekond on olnud teistsugune. Iga uus etapp on toonud kaasa vajaduse uuesti õppida, ennast tõestada ja leida oma koht.
„Olen viiekümneselt jälle algaja,“ tunnistab Merili. Selles lauses ei kõla aga ainult ebakindlus, vaid ka valmisolek alustada uuesti. Uue rolli vastuvõtmine tähendab tema jaoks võimalust liikuda edasi ka siis, kui kõik ei ole veel tuttav ega kindel.
Tema senine kogemus näitab, et karjäär ei pea olema üks kindel rada, mille inimene noorena välja valib ja mida siis pensionini mööda kõnnib. Mõnikord võib elu viia täiesti teise suunda ning alles hiljem selgub, et just järgmine pööre pakub midagi olulist.
Merili enda puhul on erinevad ametid ja rollid andnud talle väga mitmekülgse kogemuse. Keskkonnakaitse, juhtimine, kultuur, ettevõtlus ja nüüd haridus – need võivad esmapilgul tunduda väga erinevate maailmadena. Ometi on just nende kogemuste kogum saanud osaks sellest, kes ta täna on.
Uude valdkonda minek tähendab aga paratamatult ka seda, et varasemast kogemusest üksi alati ei piisa. Tuleb olla valmis küsima, õppima ja tunnistama, et kõike ei tea veel. Viiekümneselt uuesti alustamine võib seetõttu olla hoopis teistsugune kogemus kui karjääri alguses – teadmisi ja elukogemust on palju rohkem, kuid samal ajal tuleb leppida sellega, et algaja roll ei kao kuhugi.
Vipperi lugu annab mõtteainet ka neile, kes tunnevad, et pärast teatud vanust peaks karjäär juba kindlalt paigas olema. Tema teekond näitab vastupidist. Uus algus ei pruugi tähendada senise elu või kogemuse kustutamist. Kõik varasem tuleb inimesega kaasa ning võib järgmises etapis hoopis uuel viisil väärtuslikuks muutuda.
Nii on Merili Vipper oma tööelus korduvalt otsast alustanud, kuid iga kord ei ole ta alustanud tegelikult päris nullist. Kaasa on tulnud aastate jooksul kogutud teadmised, kogemused ja oskused. Nüüd seisab ta taas olukorras, kus tuleb õppida ja kohaneda – ning ta ei peida seda, et viiekümneselt võib selles olla korraga nii väljakutset kui ka midagi väga põnevat.
