Draamateatri näitleja Viire Valdma on viimastel aastatel pidanud toime tulema mitme väga raske muutusega. Pikaaegse suhte purunemisele järgnes tervisekontroll, mille käigus avastati väike, kuid agressiivne kasvaja. Tagantjärele vaadates näeb Valdma nende sündmuste vahel ka omamoodi seost.
Just pärast lahkuminekut otsustas ta tervisekontrolli minna. Uuringul avastati kasvaja õnneks varases staadiumis. Valdma sõnul jõuavad tema diagnoosiga inimesed sageli arsti juurde alles neljandas staadiumis, kuid temal avastati haigus esimeses staadiumis ja ta sai sellest jagu.
„Kui seda lahkuminekut poleks olnud, siis ma ilmselt poleks seda sammu teinud,“ tunnistas Valdma. Tema jaoks tähendas see, et üks väga valus elumuutus viis lõpuks otsuseni, mis võis tema elu mõjutada kõige olulisemal moel.
Ka kõige raskematel hetkedel ei lasknud näitleja optimismil kaduda. Valdma sõnul alustab ta iga päeva tänutunde ja rõõmsa meelega ning ootab endiselt, et elul oleks talle midagi põnevat pakkuda. Haigusele ta enam oma mõtteid ei kuluta. Selle asemel keskendub ta tervenemisele ja sellele, mis tuleb edasi.
Võitlus vähiga ei olnud aga sugugi kerge. Valdma meenutas seda aega väga valusana ning eriti eredalt on talle meelde jäänud periood, mil ta pidi samaaegselt toime tulema ravi ja tööga.
Kui ta operatsioonile läks, olid kavas „Rahamaa“ etendused ning näitleja oli jätkuvalt koos oma kollektiiviga. Isegi keemiaravi ajal oli tal võimalus otse lavale minna ja ta otsustas seda teha. Ta ei tahtnud oma tööle järeleandmisi teha, kuigi enesetunne oli väga halb.
„Mul oli väga halb. Mul oli väga valus. Need olid kohutavad valud, ma ei soovi seda kellelegi,“ meenutas Valdma. Samas ei taha ta oma kogemust kirjeldades jätta muljet, et sellest olukorrast ei ole võimalik välja tulla. Tema sõnul on võimalik edasi minna, vajadusel tuleb kasutada valuvaigisteid ning kõige tähtsam on mitte lasta elul seisma jääda.
„Ega elu ei tohi pooleli jääda ja nukrutsema ei tohi jääda. Ma lihtsalt ei andnud endale seda võimalust,“ sõnas ta.
Lisaks näitlejatööle võttis Valdma sel suvel ette hoopis teistsuguse väljakutse. Nimelt töötas ta Hiiumaal restoranis suvekokana. Juulis võttis ta endale köögis sisse koha restoranis iiUmekk, kus ta sai hakkama ka pliidikuumuse ja täiesti teistsuguse töörütmiga.
Valdma oli selle võimaluse ise tekitanud. Ühel detsembrikuu õhtul kirjutas ta restorani peakokale Mihkel Heinmetsale ning pakkus end tema juurde abiliseks.
Ka kirja alustamine oli näitlejale omane ja pisut humoorikas. „Ma olen Viire Valdma, Reketi ema,“ kirjutas ta, viidates sellele, et Heinmets on tema poja Tomiga ühevanune. Valdma arvas, et kui peakokk teda ennast ei tea, siis Reketit teab ta tõenäoliselt ikka.
Pärast kirja teele saatmist jõudis Valdma aga korraks kahetseda. Ta tahtis sõnumi telefonist ära kustutada, kuid selleks hetkeks oli talle juba vastus saabunud. Heinmets kirjutas, et kui Valdmal on vastu pead ja iseloomu, on ta teretulnud.
Nii jõudiski näitleja restorani ning kokku töötas ta seal kuu aega. Uus roll köögis pakkus talle võimaluse proovida midagi täiesti erinevat ajal, mil näitlejatöö tema elus jätkuvalt olulisel kohal on.
Ja näitlejatööst puudust Valdmal enda sõnul ei ole. Vastupidi, ta kinnitab, et tööd on piisavalt ning eriti rõõmustab teda see, et tegemist on heade rollidega. Mõned neist on kestnud juba aastaid ja jätkuvad ka edaspidi.
„Mul on piisavalt tööd ja mulle meeldib, et need on head tööd, mis on palju aastaid läinud ja lähevad veel. Need on väga head rollid,“ rääkis Valdma ning lisas naerdes: „Kiidan ennast, kes siis ikka kiidab.“
