Ivar Musta laul „Everybody“ on taas tähelepanu keskpunktis, kuid seekord hoopis ootamatust vaatenurgast. Presidendi kantselei pidi loo esitamiseks Ivar Mustalt selleks luba küsima, mis tõi esile küsimuse, kelle käes on otsus selle kuulsa looga seotud kasutuse üle.
Musta sõnum selles küsimuses on selge. „See on minu asi, kuidas ma oma looga käitun,“ ütleb ta, andes mõista, et tema loominguga seotud otsused jäävad eelkõige tema enda teha.
„Everybody“ on Ivar Musta loomingust üks tuntumaid lugusid ning selle kasutamine ei ole tema jaoks lihtsalt suvaline detail. Kui presidendi kantselei soovis pala esitada, tuli selleks pöörduda loo autori poole ja saada vastav luba.
Just selline olukord näitab, et tuntud lauluga võivad aastate möödudes kaasneda hoopis teistsugused küsimused kui selle sünnihetkel. Kui lugu jõuab taas avalikkuse ette mõne erilise sündmuse või esituse kaudu, tuleb arvestada ka selle loo looja soovidega.
Ivar Must ei jäta oma seisukohas palju ruumi tõlgendusteks. Tema jaoks on oluline, et tema loominguga seotud otsused ei sünniks tema teadmata. Seetõttu oli ka presidendi kantselei jaoks vajalik küsida luba enne, kui „Everybody“ esitamiseni jõuti.
Loo enda tuntus muudab selle olukorra veelgi tähelepanuväärsemaks. Tegemist on palaga, mis on Eesti muusikamaastikul hästi tuntud ning mille nimi on aastate jooksul paljudele kuulajatele tuttavaks saanud. Nüüd kerkis selle ümber aga küsimus, kuidas ja kelle loal seda taas avalikult esitada saab.
Musta reaktsioon on seejuures otsekohene ja enesekindel. Ta ei anna mõista, et sooviks oma loomingut lihtsalt kõrvale jätta, vaid rõhutab hoopis enda õigust otsustada, kuidas tema loodud lauluga edasi käitutakse.
Presidendi kantselei loa küsimine näitab, et ka väga tuntud ja avalikkusele ammu tuttava loo puhul tuleb arvestada selle looja otsusega. Ivar Must on selles küsimuses oma seisukoha välja öelnud ning tema jaoks on põhimõte lihtne: kui tegemist on tema looga, on temal ka sõnaõigus selle kasutamise üle.
Nii sai „Everybody“ ümber tekkinud loost ootamatult palju enamat kui lihtsalt üks järjekordne esitus. Tähelepanu keskmesse tõusis hoopis Ivar Must ja tema selge arusaam sellest, kelle käes peaks olema otsustusõigus tema loomingu üle.
