Katrin Siska jaoks on üks keerulisem peatükk tema elus nüüd selja taha jäänud. Pärast keerulist lahkuminekut vaatab ta praegu edasi hoopis teise pilguga ning tunnistab, et üksi edasi liikumises ei ole tema jaoks enam midagi kurba või hirmutavat. Vastupidi – ta on jõudnud punkti, kus tunneb selle üle rahulolu.
Lahkuminek ei ole Katrinile olnud lihtsalt hetkeline muutus, mille saaks kiiresti unustada ja eluga samamoodi jätkata. Selle taga on olnud keeruline periood, mis on pannud teda oma elu ja edasise suuna üle sügavamalt mõtlema. Nüüd, kui kõige raskem osa on möödas, saab ta vaadata tagasi rahulikumalt ning märgata ka seda, mida see kogemus talle õpetanud on.
Katrin ei varja, et praegu sammub ta oma elus edasi üksinda. Kuid tema sõnades ei kõla selle juures kahetsust ega soovi iga hinna eest minevikku tagasi pöörduda. Pigem on tunda selget arusaama, et mõnikord tulebki üks tee lõpetada selleks, et saaks rahulikult edasi minna ja enda jaoks uue suuna leida.
Just see muutus tundub olevat tema jaoks kõige olulisem. Kui varem võis lahkuminekuga kaasneda palju keerulisi tundeid, siis nüüd räägib Katrin sellest hoopis teise enesetundega. Ta on rahul, et saab oma eluga edasi liikuda omal käel, ilma et peaks pidevalt vaatama tagasi sellele, mis juba lõppenud on.
Üksi olemine ei tähenda tema jaoks enam tühjust. See on pigem võimalus keskenduda iseendale ja sellele, kuhu ta tahab oma eluga edasi jõuda. Katrini praegune hoiak näitab, et pärast keerulist perioodi võib saabuda hetk, mil minevik ei määra enam seda, kuidas inimene oma tulevikku näeb.
Nii on Katrin Siska jõudnud uude etappi, kus kõige tähtsam ei ole enam see, mis jäi selja taha, vaid võimalus edasi minna. Seekord teeb ta seda üksinda ning ütleb otse, et tunneb end selle otsusega rahul olevat. Tema jaoks ei ole see enam kurb lõpp, vaid võimalus jätkata oma elu uue rahu ja kindlama pilguga.
