Meie ühiskonnas on teemasid, millest rääkimine tekitab siiani paksu seina, eelarvamuste laviini ja teravat ebamugavustunnet. Üheks selliseks tuliseks valupunktiks on kahtlemata uimastid ja kõik selle ümber toimuv, millest räägitakse sageli vaid läbi hirmutamise, hukkamõistu või täieliku mahavaikimise. Infoteadlane Marianne Paimre on aga võtnud ette erakordselt julge ja silmi avava missiooni, et seda olukorda põhjalikult muuta. Tema sõnul on praegune lähenemine täielikult ajale jalgu jäänud ja moonutab tegelikkust viisil, mis ei aita mitte kedagi, vaid süvendab probleeme veelgi.
Marianne Paimre räägib täieliku avameelsusega sellest, et inimeste elusid ja nende isiklikke, sageli väga keerulisi lugusid ei ole võimalik mitte kuidagi mõista ega lahendada, kui me surume need kangekaelselt ühte primitiivsesse ja mustvalgesse keelde. Maailm ei jagune lihtsalt heaks ja halvaks ning uimastitega seotud reaalsus on täis tohutult erinevaid varjundeid, emotsioone, traumasid ja inimlikke eksirännakuid. Teadlase sõnul on ühiskonnas valitsev harjumus kõike lahterdada ja hukka mõista loonud olukorra, kus abivajajad ja nende lähedased jäävad oma muredega täiesti üksi, julgemata rääkida tõtt.
Selleks, et üldse mõista selle peidetud maailma sügavamaid tagamaid, tuleb Marianne Paimre hinnangul muuta kogu meie senist suhtlemisviisi ja fookust. Me peame õppima kuulama neid lugusid ilma eelarvamusteta, nägema diagnooside ja siltide taga tegelikku inimest ning loobuma kuivast ja moraliseerivast toonist, mis tekitab vaid trotsi ja lõhesid. Infoteadlase emotsionaalne ja ühtlasi teaduslik vaade kutsub üles looma hoopis uut, mõistvamat ja empaatilisemat keelt. Ainult nii on võimalik jõuda probleemide tegelike põhjusteni ja pakkuda ühiskonnas lahendusi, mis suudavad reaalselt päästa elusid, mitte lihtsalt fassaadi korras hoida.
