Eesti spordimaailm on saanud tunda tõelist maavärinat, sest tuntud ühiskonnategelane ja kogenud juht Jaan Toots on otsustanud kaardid lauale laduda ja rääkida täieliku suu puhtaks. Mees tegi avalduse, mis paneb paljud spordifännid ja pikaajalised treenerid kulme kergitama, kuid Toots jääb endale kindlaks ega kavatsegi oma sõnu tagasi võtta. Ta teatas täiesti avalikult ja ilma igasuguste kaunistusteta, et ta on Eesti Poksiliidule just nimelt sellepärast erakordselt hea ja õige president, et ta pole selle karmi spordialaga ise oma elus mitte kunagi isiklikult tegelenud.
Selline ootamatu ja jahmatav seisukoht on tekitanud sporditubades ja kulusides elavat arutelu, kuid Tootsi loogika on raudne ja rajaneb pikaajalisel juhtimiskogemusel. Tema arvates on spordiala siseringi mittetulijaks olemine tegelikult hoopis hiiglaslik eelis, mitte puudus. Kui spordiorganisatsiooni etteotsa astub inimene, kes on aastakümneid ise higi ja verd valanud samas ringis, tekivad paratamatult isiklikud sidemed, sümpaatiad, vanad vaenud ja varjatud huvide konfliktid. Toots aga kinnitab, et tema vaatab kogu seda poksimaailma puhta lehena ja täiesti kõrvalseisja pilguga, mis võimaldab tal teha otsuseid külma närviga, ratsionaalselt ja ilma igasuguse emotsionaalse koormata või kellegi poole hoidmata.
See täiesti uus ja värske lähenemine poksielu juhtimisele tähendab seda, et Toots ei hakka sekkuma spordiala spetsiifilistesse tehnilistesse nüanssidesse, vaid keskendub puhtalt organisatsiooni arendamisele, rahaliste vahendite kaasamisele ja struktuuri korrastamisele. Tema selge sõnum on, et poksiringis löömiseks on olemas treenerid ja sportlased, kuid liidu eesotsas on vaja eelkõige tugevat ja erapooletut juhti, kes suudab tagada stabiilsuse ja edu. See julge eneseanalüüs ja täielik läbipaistvus näitavad, et Jaan Toots ei tulnud sellesse ametisse otsima odavat populaarsust, vaid on valmis oma omapärase ja julge strateegiaga viima Eesti poksi täiesti uuele tasemele, trotsides samal ajal traditsioonilisi arusaamu sellest, milline peab olema üks õige spordijuht. Spordiringkondadel jääb üle vaid põnevusega jälgida, kuidas see radikaalne eksperiment end ära tasub ja milliseid reaalseid tulemusi selline juhtimisstiil tulevikus toob.
