Eesti haridussüsteemi kulisside taga on juba pikemat aega hõõgunud sügav, kuid aastatega järjest teravamaks muutuv kriis, millest ei saa ega tohi enam vaikida. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas otsustas lõpuks suu puhtaks rääkida ning tõi avalikkuse ette otsekohese ja ilustamata tõe: tänapäeva ühiskond on pannud koolide ning õpetajate õlgadele tohutu koorma, mida nad ei peaks ega suudagi üksinda kanda. Meie haridusasutustest on märkamatult saanud kohad, kust oodatakse kohest ja lõplikku lahendust absoluutselt igale globaalsele ning sotsiaalsele probleemile, mis ühiskonnas vaid pead tõstab.
Iga kord, kui avalikkuses või meedias kerkib esile mõni murelik teema — olgu selleks vaimse tervise süvenev kriis, noorte hulgas leviv nutisõltuvus, finantskirjaoskuse puudumine, halvad toitumisharjumused või teismeea vägivald —, vaadatakse viivitamatult ja süüdistavalt kooli poole. Õpetajatest on soovi vastaselt ja sujuvalt tehtud sotsiaaltöötajad, psühholoogid, kriisinõustajad ja turvamehed ühes isikus. Ministri sõnul ei ole selline suund aga sugugi jätkusuutlik ega õiglane, sest õpetaja ametijuhend, kutsumus ja peamine eesmärk peaks olema teadmiste edasiandmine ning noorte harimine, mitte kõigi maailma hädade seljatamine ning sotsiaalsete aukude lappimine.
Iga kord, kui mõni uus murekoht pälvib ühiskonnas suuremat tähelepanu, kostab eri nurkadest häälekas nõue: paneme selle teema otsekohe kooli õppekavasse! Tulemuseks on groteskne olukord, kus õppekavad on ääreni täis kiilutud, õpetajate tööpäevad venivad pikkadeks ning nende emotsionaalne ja füüsiline tervis mureneb silmnähtavalt. Põhiliseks ja tegelikuks haridustööks jääb pideva tormamise sees järjest vähem aega ja energiat. Koolimeistrid seisavad iga päev silmitsi kirjeldamatu survega, püüdes kuidagi tasakaalustada tohutut ainekava ja laste üha keerulisemaid emotsionaalseid vajadusi, samal ajal kui lapsevanemate ning ühiskonna ootused kasvavad lakke.
Kristina Kallas rõhutab eriti teravalt, et selline suund on otseselt ohtlik kogu meie hariduse tulevikule. Me ei saa naiivselt eeldada, et kool ja õpetajad lahendavad ära kõik need lüngad ja vajakajäämised, mis tekivad koduses kasvatuses, sotsiaalpoliitikas või kiiresti muutuva maailma tõmbetuultes. On viimane aeg tõmmata selge ning vankumatu piir ning aru saada, et kool ei saa kunagi asendada kodu, perekonda ega toimivaid sotsiaalsüsteeme. Kui ühiskond jätkab õpetajate ülekoormamist ja nõuab neilt võimatut, riskime sellega, et kaotame lõplikult need viimasedki pühendunud spetsialistid, kes veel täna klassiees seisavad.
