Eesti muusikamaailma kohale on laskunud sügav ja trööstitu leinaloor, sest lahkunud on mees, kelle andekus ja unustamatud kitarrihelid kujundasid terve põlvkonna heliriba. Legendaarse ja armastatud ansambli Justament pikaajaline ning asendamatu kitarrist Viktor Vassiljev on sängitatud mulda. See kurb ja viimane vaatus tõi kokku lähedased, bändikaaslased ning truud sõbrad, et jätta hüvasti mehega, kes andis Eesti kultuurile ja rokkmuusikale kogu oma hinge ja sügava kire.
|:format(webp)/nginx/o/2026/02/28/17481972t1h757b.jpg)
Matusetalitus oli täis rasket kurvameelsust, kuid samas ka sügavat tänulikkust kõige selle eest, mida muusik oma elu jooksul meile kinkis. Sõbrad ja teekaaslased, kes seisid kirstu kõrval, ei suutnud varjata oma emotsioone ja valusaid pisaraid. Atmosfäär oli täis vaikset sisekaemust ja mälestusi aegadest, mil Viktor laval seisis, kitarr käes ja silmis see eriline loominguline põlemine. Ta oli mees, kes ei jätnud kedagi külmaks ja kelle lahkumine jätab Eesti muusikaajalukku tohutu, täitmatu tühimiku.
Hüvastijätuhetkel kõlasid kõige lähedasemate inimeste suust ääretult emotsionaalsed ja valusad sõnad, mis võtsid kokku selle suure kaotusevalu. Puhka rahus, hää sõber, kõlas viimse teekonna saatel lause, mis peegeldab kõigi kohalviibijate murrunud südameid ja sügavat austust lahkunud muusiku vastu. See lühike, kuid ülimalt tähendusrikas hüüatus oli viimane kingitus mehele, kes oli laval gigant, kuid elus alati ustav, soe ja toetav kaaslane kõigile oma sõpradele.
Viktor Vassiljevi lahkumisega lõppeb üks kuldne ajastu, kuid tema loodud muusika ja unustamatud kitarrisoolod jäävad kõlama igavesti läbi ansambli Justament pärandi. Viimselt teekonnalt tehtud emotsionaalne ja kurb foto näitab hetke, mil muusika vaikis ja legend anti üle maapõuele. Sõbrad ja austajad jäävad teda meenutama kui säravat tähte, kelle mälestus elab edasi igas akordis ja igas laulus, mida ta kunagi puudutas.
