Sotsiaalministeeriumis keevad kirjed ja ees ootab ülimalt tihe ning pingeist paks poolaasta, millest võib saada Eestimaa tervishoiusüsteemi suurim pööre. Sotsiaalminister Karmen Joller seisab vastamisi ülimalt keeruliste väljakutsetega: põhjalikku ja viivitamatut reformimist vajavad nii riiklik rehabilitatsioonisüsteem kui ka pikalt kriisis vaevlev vaimse tervise valdkond. Samal ajal peavad ametnikud ning otsustajad juba väga lähiajal panema lõplikult paika laia kõlapinda tekitanud kiirabivõrgu suured muudatused.
Kuid kõige rabavam ja emotsionaalsem teema, mis õhus ripub, puudutab otse iga tavalise kodaniku igapäevast julgeolekut ning rahakotti. Minister Karmen Joller käis välja mõtte, mis paitab ühete tervishoiuekspertide kõrvu, kuid paneb teised murest värisema: ehk oleks aeg hakata teatud tüüpi kiirabikutsete eest raha küsima? Kui vaadata sügavalt otsa statistikale ja analüüsida adekvaatselt neid põhjuseid, mille tõttu inimesed vilkuritega sireene endale tänavale või koduukse taha tellivad, koorub karm reaalne pilt. Ministri sõnul tõstatub paratamatult küsimus, et osa neist väljakutsetest võiks reaalselt olla patsiendile tasuline.
Tegemist on julge ja terava aruteluga, kuigi minister ise tunnistas ausalt, et ametlikult ei ole keegi seda konkreetset ettepanekut praegu veel otseselt tema töölauale toonud ning päris lähipäevade plaanidesse see veel kirjutatud ei ole. Samal ajal andis Joller selge ja ühemõttelise signaali: niipea kui asjatundjad ja eksperdid sellise konkreetse ettepanekuga tema poole pöörduvad, on ta valmis seda ideed laual vaagima ning tegema vajalikud kaalutletud otsused.
Eriti kütavad kirgi plaanitavad kiirabivõrgu uuendused, kus teravaima kriiditule all on kavatsus vähendada öiste kiirabibrigaadide arvu. Samuti tekitab meedikute ja kogukondade seas suurt kõhedust plaan üleminekust kaheliikmelistele brigaadidele, mis paljude arvates ei kõla igas piirkonnas ja olukorras sugugi turvalise lahendusena. Valdkonna spetsialistid kardavad, et sellised käigud pikendavad reageerimisaegu ning tõstavad patsientide riske. Seetõttu seisab minister teelahkmel, kus iga liigutus võib muuta Eesti tervishoiumaastikku tundmatuseni.
