Eesti haridussüsteemis on käimas vaikne, kuid seda teravam kriis, millest ei saa enam vaikida. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas usutleb otsekoheselt ning kaunistamata sõnadega, et tänapäeva ühiskond on pannud koolide ning õpetajate õlgadele koorma, mida nad ei peaks ega suudagi üksinda kanda. Meie koolidest on saanud kohad, kus oodatakse kohest lahendust absoluutselt igale globaalsele ja sotsiaalsele probleemile, mis ühiskonnas vaid pead tõstab.
Kui ühiskonnas kerkib esile murelik teema — olgu selleks vaimse tervise kriis, süvenev nutisõltuvus, finantskirjaoskuse puudumine, toitumisharjumused või kasvav vägivald —, vaadatakse viivitamatult kooli poole. Õpetajatest on tahtmatult tehtud sotsiaaltöötajad, psühholoogid, kriisinõustajad ja turvamehed ühes isikus. Ministri sõnul ei ole see aga sugugi jätkusuutlik tee, sest õpetaja ametijuhend ja peamine eesmärk peaks olema teadmiste edasiandmine ning harimine, mitte kõigi maailma hädade seljatamine.
Iga kord, kui mõni uus murekoht kerkib avalikkuse tähelepanu keskpunkti, kostab häälekas nõue: paneme selle õppekavasse! Tulemuseks on olukord, kus õppekavad on ääreni täis kiilutud, õpetajate koormus murendab nende tervist ning põhiliseks haridustööks jääb järjest vähem aega ja energiat. Õpetajad seisavad iga päev silmitsi tohutu survega, püüdes tasakaalustada tohutut ainekava ja laste üha keerulisemaid emotsionaalseid vajadusi, samal ajal kui ühiskonna ootused kasvavad lakke.
Kristina Kallas rõhutab, et selline suund on ohtlik kogu haridussüsteemi tulevikule. Me ei saa eeldata, et õpetajad lahendavad ära kõik lüngad, mis tekivad koduses kasvatuses, sotsiaalpoliitikas või kiiresti muutuva maailma tõmbetuultes. On aeg tõmmata selge piir ning aru saada, et kool ei saa asendada kodu, perekonda ega terveid sotsiaalsüsteeme. Kui me jätkame õpetajate ülekoormamist ja nõuame neilt võimatut, riskime sellega, et kaotame viimasedki pühendunud spetsialistid, kes veel klassiees seisavad.
