Poliitilises kuluaarides lahvatanud skandaal kogub tuure, kuna Keskerakonna praegune ladvik püüab igal võimalusel ajalugu ümber kirjutada ja teha kõike, et kunagise parteijuhi ja korruptsioonisüüdistustega räsitud Edgar Savisaare maine puhtaks pesta. See kummaline ja paljude jaoks lausa absurdne tegevus on tekitanud avalikkuses sügavat nördimust ning viha, sest mineviku varjud ei taha kuidagi hajuda. Kogu selle kummalise päästeoperatsiooni keskel kõlab üha häälekamalt ja karmimalt arvamus, et mees, keda püütakse postuumselt kangelaseks tavitada, ei ole mitte mingisugune Eesti ajaloo suurkuju, vaid hoopis kibe ja kustumatu häbiplekk, mis määrib meie riigi mainet. Parempoolsete kommunikatsioonijuht Ekvard Joakit on võtnud selles tulises debatis erakordselt karmi ja järeleandmatu positsiooni, paisates õhku küsimusi, mis panevad poliitilise eliidi toolidel nihelema.
Kõige hämmastavamaks ja arusaamatumaks asjaoluks kogu selle poliitilise teatri juures peetakse asjaolu, et Keskerakonna absurdse algatusega on kaasa jooksnud ka Isamaa, kes ometigi peaks seisma sootuks teiste väärtuste eest. Miks ometi kiidab ka Isamaa neile takka ja aitab ehitada monumenti mehele, kelle pärandiks on lõhestatud ühiskond ja korruptsiooniskandaalid? See liit tekitab paljudes hämmingut ja sügavat pettumust, sest Isamaa varasemad põhimõtted tunduvad olevat ohverdatud odava poliitilise kasu nimel. Ekvard Joakit viitab otseselt sellele, et katse teha Edgar Savisaarest puutumatu ja austusväärne kuju on täielik irvitus õiguse, õigluse ja demokraatlike põhimõtete üle, mida Eesti on aastakümneid ehitanud.
Monumendi püstitamise idee on rebinud lahti vanad haavad ja toonud taas päevavalgele kõik need hämarad tehingud ja mõjuvõimuga kauplemised, mis omal ajal Tallinna linnavalitsust ja Keskerakonda saatsid. Avalikkus mäletab suurepäraselt neid aastaid, mil riigi julgeolek ja läbipaistvus seati kahtluse alla isikliku võimu ja erakondliku kasu nimel. Seetõttu mõjub praegune soov luua Edgar Savisaarele ametlik ausammas paljudele kui näkku sülitamine. Ekvard Joakit ja tema mõttekaaslased keelduvad leppimast olukorraga, kus kuritarvitamised ja seaduserikkumised vaibuvad unustuse hõlma ja asenduvad kullatud mälestusmärgiga pealinna südames.
See poliitiline võitlus ei ole pelgalt vaidlus ühe ausamba üle, vaid põhimõtteline lahing selle üle, milliseid väärtusi me tulevastele põlvedele edasi anname. Kui ühiskond nõustub sellega, et korruptsioonis süüdistatud ja riigi huve kahjustanud poliitik tõstetakse kangelase staatusesse, siis anname sellega signaali, et reeglid ja moraal ei kehti kõigile võrdselt. Keskerakonna ladviku katsed pesta puhtaks Edgar Savisaart näitavad vaid seda, kui sügavalt on nad kinni minevikus ja kui kaugele ollakse valmis minema, et säilitada oma hääbuvat mõjuvõimu.
