Ehteärinaine Ewe Riistop ei varja enam, et viimased aastad on pannud ta proovile rohkem, kui ta oleks kunagi osanud ette kujutada. Väljastpoolt vaadates võib kõik tunduda särav ja kontrolli all, kuid tegelikkus on olnud hoopis teistsugune. Ta tunnistab, et kriisiaeg tõi kaasa pideva pinge, ebakindluse ja olukorrad, kus tuli lihtsalt hambad ristis edasi minna.
Ewe sõnul oli kõige raskem just see tunne, et kunagi ei saanud lõpuni kindel olla, mis järgmisel nädalal või isegi järgmisel päeval juhtuma hakkab. Ettevõtluses tähendas see lõputuid ümberkorraldusi, uusi otsuseid ja vajadust kiiresti kohaneda. Samal ajal tuli säilitada rahu ka töötajate ja lähedaste ees, isegi siis, kui enda sees valitses täielik segadus.
Ta meenutab, et oli hetki, mil ta ütles endale täiesti ausalt: enam ei jaksa. Need polnud lihtsalt mööduvad emotsioonid või halb päev, vaid päriselt sügavad väsimuse hetked, kus tundus, et kogu raskus langeb korraga õlgadele. Sellistel päevadel muutusid isegi kõige väiksemad otsused keeruliseks ning hommikul ärgates tuli end sundida uuesti tegutsema.
Kõige rohkem mõjus talle teadmatus. Kui tavaliselt saab ettevõtja teha plaane, mõelda mitu sammu ette ja tunnetada mingitki stabiilsust, siis kriisiajal kadus see pinnas jalge alt täielikult. Ewe sõnul õppis ta väga kiiresti, et kõike kontrollida ei ole võimalik ning vahel tuleb lihtsalt usaldada, et keeruline periood ei jää kestma igavesti.
Samal ajal ei kadunud vastutus kuhugi. Äri tuli töös hoida, inimesed vajasid kindlustunnet ja klientidele tuli jätkuvalt pakkuda sama kvaliteeti nagu varem. Just see surve oligi tema sõnul üks kõige keerulisemaid osi kogu kogemusest. Ta tundis, et ei tohi murduda isegi siis, kui sisemiselt oli juba täiesti kurnatud.
Ewe räägib ka sellest, kui oluline oli õppida abi vastu võtma. Varem oli ta harjunud kõigega ise toime tulema, kuid kriis õpetas talle, et inimene ei pea alati olema tugev üksi. Mõnikord piisab sellest, kui keegi lihtsalt kuulab või ütleb õigel hetkel mõne toetava sõna. Ta mõistis, kui suur väärtus on inimestel, kes jäävad sinu kõrvale ka siis, kui olukord muutub keeruliseks ja ebamugavaks.Ta tunnistab, et kriisiaeg muutis teda inimesena palju. Mõned asjad, mis varem tundusid väga tähtsad, kaotasid äkitselt oma tähenduse. Selle asemel hakkas ta rohkem hindama rahu, lähedasi inimesi ja väikeseid hetki, mille jaoks kiire elu kõrval sageli aega ei jää. Samuti õppis ta märkama iseenda piire ega pea enam nõrkuseks seda, kui inimene vahel lihtsalt väsib.
Kuigi keerulised ajad jätsid jälje, ei räägi Ewe kõigest kibestunult. Vastupidi — ta ütleb, et just need rasked kogemused õpetasid talle kõige rohkem nii iseenda kui ka elu kohta. Täna vaatab ta möödunud perioodile tagasi teadmisega, et isegi kõige keerulisemad hetked võivad inimese lõpuks tugevamaks muuta, kuigi selle keskel tundub see peaaegu võimatu.Ta ei salga, et mõni mälestus sellest ajast teeb siiani haiget. On hetki, mida meenutades tuleb taas meelde sama pingeline tunne ja emotsionaalne väsimus. Kuid samas tunneb ta uhkust selle üle, et suutis edasi liikuda ka siis, kui sisimas valitses täielik kurnatus. Just see andis talle lõpuks teadmise, et inimene on võimeline palju enamaks, kui ta kõige raskematel päevadel uskuda julgeb.
