«Ooperifantoomi» esietendus tõi kohale hulgaliselt külalisi, kuid üheks enim kõneainet pakkunud hetkeks kujunes Epp Kärsini saabumine. Õhtul, mil teatrimaja ümbrus oli täidetud valguse, ootuse ja piduliku meluga, jäi tema saabumine eriti silma juba kaugelt.
Epp Kärsin saabus esietendusele uue luksusmaasturiga, mis tõmbas tähelepanu juba enne, kui uksed avanesid. Hetk, mil sõiduk peatus ja külalised hakkasid väljuma, jäi paljudele fotograafidele ja pealtvaatajatele kohe silma. Kaamera välgud süttisid üksteise järel ning kogu stseen omandas peaaegu lavastusliku mõõtme, justkui oleks see osa õhtu suuremast vaatemängust.
:format(webp)/nginx/o/2026/05/08/17618849t1h1234.jpg)
Teatrimaja ees valitses eriline atmosfäär – punase vaiba elegants segunes linnatulede ja saabuvate külaliste elevusega. Sellistes hetkedes muutub iga detail märgatavaks: sammude rütm, auto peatumine, uste avanemine ja pilgud, mis suunduvad kohe saabujale. Epp Kärsini puhul kujunes sellest hetkest üks õhtu enim pildistatud stseene.
Kuigi esietendus ise oli pühendatud klassikalisele lavateosele, hakkasid õhtu alguses mitmed pilgud liikuma hoopis saabuvate külaliste ja nende valikute suunas. Luksusmaastur, millega Epp Kärsin kohale jõudis, lisas kogu stseenile modernset ja silmatorkavat kontrasti vana maailma teatrimaailma elegantsile.
„Tõlla“ sarnane saabumine – nagu mõned pealtvaatajad seda hiljem kirjeldasid – tekitas mulje, et tegemist pole lihtsalt tavalise õhtuga, vaid millegi suurema ja visuaalselt läbimõeldud hetkega. Just sellised detailid jäävad sageli meelde sama tugevalt kui laval toimuv etendus ise.
Samas ei olnud õhtu keskmes ainult saabumine, vaid ka kogu ürituse pidulikkus ja atmosfäär, mis tekitab alati erilise energia. Inimesed kogunesid, tervitasid teineteist ning liikusid sujuvalt teatrisaali suunas, kus ees ootas klassikaline lavalugu oma täies hiilguses.
Epp Kärsini kohalolek lisas õhtule veel ühe kihistuse – selle, kuidas avalikud sündmused muutuvad tihti mitmetasandiliseks vaatemänguks, kus lava ei ole ainult sees, vaid algab juba välisukse ees. Sellised hetked jäävad fotodele ja mälestustesse, mis elavad oma elu ka pärast eesriide langemist.
Õhtu lõpuks jäi õhku tunne, et «Ooperifantoomi» esietendus ei olnud ainult teatrielamus, vaid ka sotsiaalne sündmus, kus iga saabumine ja iga detail sai osaks suuremast loost, mida publik hiljem veel kaua meenutab.
