Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Maksim Paskotši rääkis saates „Kolmas poolaeg“ avameelselt oma karjäärist, koondisest, mängudeks valmistumisest ja sellest, kuhu ta tahab oma jalgpalluriteekonnaga lõpuks jõuda. Tema ambitsioonid ei ole tagasihoidlikud – Paskotši tahab olla parim ning seada enda lati kõrgemale ka Eesti ühest nimekamast jalgpallurist Ragnar Klavanist.
Saate episood salvestati pühapäeval ehk päev pärast Eesti 1 : 0 võitu Luksemburgi üle. Seetõttu oli loomulik, et vestlus algas eelmise õhtu ja Eesti koondisega seotud teemadest. Kuid üsna kiiresti jõuti ka Paskotši enda teekonnani ning selleni, kuidas temast sai mängija, kes suutis akadeemiast meeste jalgpalli teha sammu, mida paljud teised noored pole suutnud.
Paskotši jaoks ei tähenda jalgpall ainult füüsilist valmisolekut ja treeningutel tehtavat tööd. Väga oluline roll on tema jaoks ka vaimsel poolel. Ta rääkis sellest, kuidas ta end mänguks ette valmistab ja kui palju üldse mängupäevale mõtlemine tema jaoks tähendab. Tema kirjeldusest jääb mulje, et kohtumiseks valmistumine algab tema jaoks juba enne staadionile jõudmist ning õigesse seisundisse jõudmine on sama tähtis kui füüsiline valmisolek.
Koondisega mängides on tema jaoks emotsionaalne pinge eriti suur. Paskotši rääkis, et ideaalis algab tema mängupäev kirikus ning bussiga kohtumisele sõites on ta vaimselt valmis minema kasvõi sõtta. Selline kujund näitab, kui tugevalt ta enda sõnul koondisemängudesse suhtub ja millise energiaga ta väljakule minna tahab.
Samas pole tema karjäär kulgenud ainult tõusude ja õnnestumiste saatel. Paskotši avaldas ka selle, milline on olnud tema jaoks kõige valusam koondisemäng. Ta tunnistas, et ühel hetkel põles ta liiga vara ja liiga tugevalt, mis jättis endast maha kogemuse, mida pole kerge unustada. Just sellised hetked on aga osa tippsportlase teekonnast ning võivad hiljem õpetada rohkem kui mõni lihtsam võit.
Juttu tuli ka võimalustest, mis Paskotši karjääris lõpuni realiseerumata jäid. Üheks selliseks teemaks olid luhtunud üleminekud Prantsusmaa liigasse. Need võimalused ei viinud soovitud tulemuseni, kuid ei tähendanud tema jaoks eesmärkidest loobumist.
Pigem vaatab Paskotši edasi. Tema enda sõnul on tema eesmärk alati olla parim. See põhimõte viib ta ka väga konkreetse võrdluseni – ta tahab teha üle Ragnar Klavani karjääri. See pole väike eesmärk, arvestades Klavani senist teekonda ja rolli Eesti jalgpallis. Paskotši ambitsioon näitab aga, et ta ei taha enda jaoks ette kirjutada liiga madalat piiri.
Lisaks isiklikule karjäärile on Paskotšil suured sihid ka Eesti koondisega. Ta tahab jõuda Eestiga suurturniirile ning näha rahvusmeeskonda jõudmas tasemele, kus suudetakse mängida kõige kõrgemal tasemel. Samuti kuulub tema unistuste hulka mängida Meistrite liigas mitte lihtsalt osalemise pärast, vaid minna väljakule eesmärgiga võidu peale mängida.
Need eesmärgid annavad tema tulevikuvaatele selge suuna. Ühelt poolt tahab ta ehitada üles võimalikult tugeva isikliku karjääri, teisalt soovib ta saavutada midagi, mis ulatuks temast endast kaugemale – jõuda Eesti koondisega suurturniirile.
Paskotši juttu läbiv mõte on, et kõrgele jõudmiseks ei piisa ainult oskusest palliga hästi mängida. Vaja on ka vaimset tugevust, valmisolekut survega toime tulla ning oskust keerulisematest hetkedest edasi liikuda. Tema enda karjääris on olnud nii õnnestumisi kui ka pettumusi, kuid praegu räägib ta tulevikust suure ambitsiooniga.
Kui Paskotši suudab enda seatud eesmärkide poole liikuda sama sihikindlalt, nagu ta neist räägib, võib tema jalgpalliteekonnal ees oodata veel palju olulisi hetki. Praegu on tema pilk suunatud edasi – Eesti koondise, suurturniiri, Meistrite liiga ja isikliku karjääri järgmiste eesmärkide poole.
