Aeg lendab peatumatult ja toob endaga kaasa päevi, mil mineviku varjud ja armsate inimeste mälestused muutuvad erakordselt elavaks ning käegakatsutavaks. Täna täitub täpselt viis pikka aastat päevast, mil meie seast lahkus igaviku teedele unustamatu ja legendaarne lavatäht Tõnu Kilgas. See kurb tähtpäev on toonud tema tütre Ellen Kilgase südamesse tagasi kogu selle sügava igatsuse, emotsioonide tulva ja valu, mis kaasneb kalli vanema kaotusega. Ellen otsustas sellel emotsionaalsel ja vaikusest pakataval päeval avada oma hinge ning jagada avalikkusega oma kõige salajasemaid mõtteid ja lootusi, mis on seotud tema kalli isaga.
Mälestused suurest lavakunstnikust ei ole aastate jooksul tuhmunud, vaid elavad edasi kõigis neis rollides, lauludes ja naeratuses, mida Tõnu Kilgas oma pika ja särava karjääri jooksul publikule kinkis. Kuid tütre jaoks ei olnud ta pelgalt armastatud näitleja ja laulja, vaid eelkõige isa, kelle puudumist tunneb ta igas oma elupäevas. Ellen väljendas sellel sügaval mälestushetkel erakordselt kaunist ja poeetilist lootust, mis puudutab isa praegust viibimispaika seal kuskil kõrgemal, pilvepiiri taga. Ta tunnistas endale ja maailmale, et loodab kogu südamest, et seal kaugel üleval on tema isale tagatud just selline publik, mida ta oma ande ja elutöö poolest väärib. Tütre suveööna soe ja samas kurb soov on, et sealpoolsus võtaks suure kunstniku vastu vääriliselt ning et teda saatev aplaus oleks kõrvulukustavalt pikk ja kordumatu, täpselt nagu mehe elutöö siin maapealses elus.
See viie aasta tagune kaotus jättis Eesti kultuurimaailma ja lähedaste südametesse tohutu tühimiku, mida ei ole suutnud täita ükski järgnev aasta. Tõnu Kilgase elujõud, sarm ja eriline oskus panna publik endasse armuma olid omadused, mis tegid temast tõelise staari. Ellen meenutab seda kõike suure soojusega, teades, et isa vaimsus ja armastus lava vastu ei kadunud kuhugi ka tema viimastel rasketel hetkedel. Pidev igatsus ja mälestuste elushoidmine on viis, kuidas tütar selle ränga kaotusega toime tuleb, kandes isa pärandit uhkusega endas edasi.
Tänasel kurval, kuid samas ilusal tähtpäeval süttivad paljude fännide ja kolleegide kodudes mälestusküünlad mehe mälestuseks, kes andis Eesti teatrile ja muusikale nii palju. Ellen Kilgase liigutavad ja hingekriipivad sõnad tuletavad meile kõigile meelde, et tõelised artistid ei sure kunagi – nad lihtsalt vahetavad lava, astudes lõpuks sellele kõige suuremale ja salapärasemale areenile, kus aplaus ei vaibu iialgi ja kus lähedaste armastus ulatub neile järele läbi mistahes vahemaade.
