Koit Toome naasis hiljuti pikalt autoreisilt, mille jooksul kogunes läbitud teekonnaks ligikaudu 6500 kilomeetrit. Kahe nädala jooksul jõudis muusik koos kaaslastega läbida üheksa riiki, kuid pikk sõit ei jätnud temasse sugugi tunnet, et nüüd oleks aeg mõneks ajaks paigale jääda. Vastupidi – Koit tunnistab, et võiks peaaegu kohe jälle autosse istuda ja teele asuda.
„Ma mõtlesin ka, kuidas kõik vastu peab, aga tegelikult ei olnud üldse küsimust. Võiks juba uuesti minna, ei ole probleemi!“ rääkis Koit pärast reisi. Pika autosõidu järel pole tema sõnul väsimusest suurt midagi järel ning mulje jäi pigem selline, nagu oleks reis andnud talle uut energiat juurde.
Autoga reisimine pole Koidu jaoks sugugi uus avastus. Tema armastus selliste sõitude vastu sai alguse juba 1998. aastal, kui ta läbis koos sõbraga viie nädala jooksul USA ida- ja lääneranniku. Sellele teekonnale mahtusid teiste paikade seas Las Vegas, Suur Kanjon ja kuulus Route 66. Just sealt sai alguse harjumus avastada maailma teistsugusel moel – mitte lennukiga otse sihtkohta jõudes, vaid ise rooli keerates ja tee kulgemisele ruumi jättes.
Aastate jooksul on sellest saanud tema jaoks omamoodi traditsioon. Iga paari aasta tagant püütakse ette võtta mõni pikem autoreis, sest sellise reisimise juures võlub Koidu sõnul eelkõige vabadus. Lennukiga kohale jõudes on sihtkoht juba paigas, kuid autoga saab plaane muuta kasvõi viimasel hetkel. Kui tekib tunne, et tahaks mõnes kohas peatuda või hoopis teises suunas sõita, siis on see lihtsalt võimalik.
Seekordse reisi lõpp-punktiks oli Itaalia Toskaana. Itaalia kuulub Koidu suurte lemmikute hulka ning seetõttu oli sinna jõudmine tema jaoks oluline osa kogu teekonnast. Samas ei olnud just Itaalia see paik, mis talle kogu reisi jooksul kõige suurema üllatuse pakkus.
Selleks osutus hoopis Sloveenia. Koit polnud seal varem käinud ning riik avaldas talle muljet eelkõige oma looduse, mägede ja järvedega. Autoga liikudes avanesid vaated pidevalt otse tee pealt ning just see muutis sõidu tema jaoks eriti nauditavaks. Ta kirjeldas, kuidas aknast avanev maastik võis olla üks võimas vaatepilt teise järel.
„Sõidad nii, et miljoni vaade on kogu aeg autost. Täiesti super,“ kirjeldas Koit Sloveeniast saadud muljet.
Kuna tegemist on suure autohuvilisega, ei saanud reisil kõrvale jätta ka üht paika, mis sobis tema huvidega eriti hästi. Teel Toskaana poole jäi marsruudile Modena ning seal asuv Ferrari muuseum. Seltskond avastas reisi järgmise päeva plaani paika pannes, et nende teekond viib nad linnast täpselt läbi.
Nii saigi Ferrari muuseumist üks ootamatult sobiv peatus. Koidule pakkus seal huvi kogu Ferrari ajalugu ning võimalus näha autosid alates kõige esimestest mudelitest. Muuseumis oli tema jaoks palju vaadata ja avastada ning autohuvilise jaoks kujunes sellest loomulikult üks reisi meeldejäävaid hetki.
„Väga pull oli vaadata Ferrari ajalugu. Seal olid esimestest mudelitest peale kõik autod ja asjad. Oli, mida vaadata,“ rääkis ta.
Kuigi 6500 kilomeetrit ja üheksa riiki võiksid paljude jaoks tähendada vajadust pärast koju jõudmist pikalt puhata, siis Koidu puhul paistab olukord olevat hoopis vastupidine. Reis ei võtnud temalt isu ära, vaid tekitas pigem soovi uuesti teele minna. Juba on olemas ka mõte, kuhu järgmine kord võiks sõita.
Koit tahaks järgmise autoreisi teha ümber Botnia lahe. Seekord võiks teekond kulgeda teistsugustes maastikes ja pakkuda jälle võimalust avastada kohti, kuhu lennukiga minnes võib-olla üldse ei jõuaks.
„Kui huvilisi on, ajan mõned sõbrad kokku ja lähme,“ ütles Koit järgmise seikluse kohta.
Seega pole 6500-kilomeetrine teekond sugugi pannud teda autoreisidest loobuma. Vastupidi – kui sõit annab sama palju häid vaateid, uusi kohti ja vabadusetunnet nagu seekordne reis, võib järgmine pikk autosõit olla vaid aja küsimus.
