Muusik ja elulise energiaga tuntud kultuuritegelane Jalmar Vabarna on jõudnud oma elus ühe erakordselt märgilise tähiseni. Pärast vastutusrikast, sündmusterohket ning emotsionaalset perioodi andis mees pidulikult ja südamevärinaga üle Setomaa ülemsootska ameti. See aeg oli täis pühendumist, traditsioonide hoidmist ning tohutut kogukondlikku panust, mis jättis mehe hinge kustumatu jälje.
Iga valitsemisaasta nõuab oma kandjalt täielikku kohalolu ja katkematut energiat, ning Vabarna ei hoidnud sel teekonnal absoluutselt midagi tagasi. Olles olnud Peko maapealne asemik, elas ta läbi hetki, mis panid teda kultuuri ja oma juurte sügavust veelgi rohkem väärtustama. Ameti üleandmise silmapilgul ei varjanud ta oma ehedaid tundeid ning tõdes lahkumishetkel kergelt muigelsui, kuid samas sügava tänutundega, et tegelikult oli see tema jaoks möödunud suisa liigagi ilus aasta.
See emotsionaalne ja ajaloohõnguline traditsioon tõi kokku hulgaliselt inimesi, kes tulid tähistama ja vaatama, kuidas üks tähtis ajajärk saab oma ametliku lõpu ning teine alguse. Vabarna teekond selle võimsa tiitliga näitas, kuivõrd tugev side on tal oma kodukandi, rahva ja põliste rituaalidega. Ameti edasiandmine polnud lihtsalt kuiv protseduur, vaid sügavalt liigutav tseremoonia, kus põimusid austus mineviku vastu ja lootusrikkus tuleviku suhtes.
Iga lausutud sõna ja iga liigutus kandis endas erilist raskust ning tähendust. Mees ise vaatab tehtule tagasi suure uhkusega, teades, et andis selle ameti kandmisesse kogu oma südame ja hinge. See unustamatu periood jääb nii tema kui ka kogu kogukonna mäluunimisse ühe särava ja unikaalse peatükina, mis inspireerib ja tuletab meelde meie traditsioonide elujõulisust ning väärtust.
