Kogu Eesti meediamaastikku ja telemaailma tabas teisipäeva hommikul sügav ja valus leinapuhang, kui meie seast lahkus vaid 93 aasta vanuselt unustamatu telegigant ja ajakirjanik Voldemar Lindström. Mees, kelle nimi ja elutöö on kuldsete tähtedega kirjutatud Eesti Televisiooni kuldsetesse aastaraamatutesse, oli telemängus tegutsenud peaaegu 35 pikka aastat. Tema lahkumine tõi kaasa vaikuse telemajade koridoridesse ning p pani paljud kolleegid, kaasteelised ja vanad sõbrad sügavas kurbuses meenutama mehe erakordset ning säravat eluteed.
Voldemar Lindström polnud üksnes pühendunud teletöötaja ja meediajuht, vaid ka mees, kelle kireks oli Eesti teleajaloo talletamine ning hoidmine järeltulevatele põlvedele. Suurema osa oma elust – aastatel 1972 kuni 2006 – oli ta kindlalt ETV meeskonna alustala, olles muuhulgas telemuuseumi rajaja ning selle esimene ametlik direktor. Lisaks andis tema väsimatu töö ainet mitmetele raamatutele, kus ta talletas selliste suurkujude nagu Valdo Pandi, Urmas Oti ja Toomas Uba kordumatuid elusaatusi ning saavutusi. Tema panust hinnati kõrgelt: 1993. aastal asutatud telipreemiad kandsid uhkusega nime “Vollid” ning esimese Au-Volli pälvis just Lindström ise, hiljem pärjati teda ka Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Mälestus legendist jääb aga elama mitte üksnes tema kirjutatud raamatutes ja arhiivides, vaid ka kaasteeliste südames. Kuigi Volli võis töös olla jäik ja järeleandmatu, mäletatakse teda eelkõige sooja, muheda ja elurõõmsa inimesena, kel oli alati varrukast võtta terav huumor. Kui temalt kord kõrges eas küsiti, kuidas ta end tunneb, vastas suurmeister muigamisi, et tal pole kogemust, sest pole kunagi varem nii vana olnud. Nüüd jäävad kolleegid ja teletöötajad tänutundes meenutama mehe hindamatut panust, soovides telegigandile vaikset teed.
