Ott Lepland mäletab Eesti Laulu võidupäeva siiani väga selgelt. Kuigi võistluse võitmine oli kahtlemata suur hetk tema karjääris, ei saabunud esimese emotsioonina sugugi ainult rõõm. Kui tema nimi välja hõigati, tabas lauljat hoopis ehmatus ning talle jõudis korraga kohale, milline vastutus nüüd tema õlgadele langeb.
Lepland võitis Eesti Laulu 2012. aastal looga „Kuula“. Võiduga kaasnes võimalus esindada Eestit Eurovisioonil, kuid just see mõte tekitas temas esialgu ärevust. „Ma olin alguses natuke kohkunud, kui mu nimi välja hõigati, et kuidas ma nüüd hakkama saan seal Eurovisioonil Eesti esindamisega,“ meenutas ta oma toonast reaktsiooni.
Kõige tugevamalt seostubki muusiku jaoks selle päevaga vastutustunde tekkimine. Võit ei tähendanud enam ainult isiklikku edu, vaid tõi kaasa teadmise, et ees ootab hoopis suurem lava ning seekord tuleb sinna minna Eesti esindajana.
Samas peab Lepland Eesti Laulu Eesti muusikamaailmas väga oluliseks konkursiks. Tema hinnangul annab see võimaluse nii uutele artistidele kui ka juba tuntud tegijatele end uuesti tõestada. Samuti aitab konkurss tema sõnul Eesti levimuusikale juurde tuua palju head uut muusikat.
Tagantjärele vaadates on võiduga seotud esimesed hetked tema jaoks seega meelde jäänud eelkõige mitte eufooria, vaid suure vastutuse tõttu. Ühe hetkega muutus olukord väga konkreetseks – nüüd tuli mõelda sellele, kuidas Eestit Eurovisioonil esindada ja kõigele järgnenuga toime tulla.
Lepland rääkis ka lauludest, mis on talle Eesti Laulu ajaloost eriti meelde jäänud. Üheks oma lemmikuks peab ta lisaks enda võiduloole Urban Symphony „Rändajat“. Lauljale meeldib Sandra laulmisstiil ning ta tunnistas, et kujutaks ette, et ka talle endale oleks see lugu vokaalselt sobinud.
Samuti tõi Lepland välja ühe teise väga tugeva Eesti Laulu võiduloo. Tema hinnangul kuulub aegade tugevamate võitjate hulka Elina Borni ja Stig Rästa esitatud „Goodbye To Yesterday“.
Ott Leplandi jaoks jääb Eesti Laulu võit seega eriliseks hetkeks, mille juurde kuuluvad väga erinevad tunded. Ühelt poolt oli tegemist suure saavutusega, teisalt tabas teda kohe arusaam, et võiduga kaasneb vastutus, mida ta polnud hetk varem veel täielikult tunnetanud. Just see ootamatu reaktsioon ongi jäänud tema mälestuses võidupäeva üheks kõige eredamaks osaks.
