Tallinna spordihall oli alles minutid tagasi kihanud tuhandete fännide lootustest, kui Eesti korvpallikoondis sai Soomelt hävitava ja valusa 67:96 kaotuse. See polnud lihtsalt järjekordne ebaõnnestumine väljakul, vaid hetk, mis pani terve korvpalliraha hinge kinni pidama. Pärast põrmustavat sauna tuli riietusruumi vaikusest välja koondise ääremängija Henri Drell, et rääkida midagi sellist, mida spordimaailmas kuuleb üliharva.
Drell ei otsinud vabandusi ega püüdnud suunata tähelepanu tiimikaaslastele või treenerite taktikalistele valikutele. Tema ilme oli murest murtud ja hääl värises emotsioonidest, kui ta otsustas võtta kogu meeskonna põrumise raskuse täielikult enda õlgadele. Ta astus kaamerate ja mikrofonide ette ainsa eesmärgiga hing täielikult puhtaks rääkida ning vaadata tõele otse silma.
“Andke andeks, Eesti rahvas, te võite mind risti lüüa,” kõlasid noore korvpalluri emotsionaalsed ja valusalt ausad sõnad, mis raputasid kõiki kohalviibijaid. Drell tunnistas ilma igasuguste kaunistusteta, et just tema esitus väljakul oli see, mis meeskonna alt vedas. Ta ei hoidnud midagi tagasi, mõistes, et sellisel tasemel mängides oodatakse temalt liidrirolli, kuid sel õhtul ei tulnud sellest midagi välja.
Riietusruumis valitsenud masendav meeleolu ja rasked sekundid enne meedia ette astumist olid vaid eelmänguks sellele siirale pihtimusele. Drell mõistis suurepäraselt, et fännide pahameel ja pettumus on põhjendatud. Ta võttis vastutuse täiel rinnal enda peale, olles valmis vastu võtma kogu kriitikanoolte rahe, mis spordisõprade poolt tulemas on.
Eesti koondise jaoks oli see kaotus ülima kaaluga kohtumises tohutu tagasilöök, kuid Drelli valusalt otsekohene enesekriitika jääb seda õhtut meenutama veel pikaks ajaks. Mängija, kes julgeb nõnda raskel hetkel kogu rahva ees vaibale astuda ja süü omaks võtta, näitas, et kaotuse valu on talle endale miljon korda suurem kui kellelegi teisele tribüünil.
