Lavakunstikooli ehk lavakasse pääsenud Emma Tross on jõudnud oma elus punkti, kus üks hiljutine meditsiiniline diagnoos aitas tal paljusid varasemaid kogemusi uue pilguga vaadata. Mis oli varem tundunud lihtsalt tema iseloomu, harjumuste või liigse muretsemisena, sai nüüd hoopis selgema tähenduse.
Emma on rääkinud avameelselt sellest, et esinemispisik on temas olnud juba lapsest saati. Samal ajal on laval olemisega kaasnenud ka väga tugev närv. Noore näitlejaks pürgiva inimese jaoks võib see tunduda vastuoluline: ühelt poolt tõmbab lava ligi, teisalt võivad just esinemisega seotud olukorrad tekitada tohutut pinget.
Emma sõnul on tema elu pikalt saatnud sotsiaalne ärevus ja ebakindlus. Ta on kirjeldanud, kuidas küsimused selle kohta, milline ta välja näeb ja mida teised temast arvavad, tekkisid temas juba lasteaias. Kuigi teda ei ole tema sõnul kunagi narritud, jäi ebakindlus temaga kuidagi kaasa ning hakkas aja jooksul üha rohkem mõjutama tema igapäevaelu.
Kõige raskem oli see, et Emma ei osanud alguses isegi arvata, et tegemist võiks olla probleemiga. Ta pidas oma ärevust millekski tavaliseks, sest tundus, et kõik inimesed muretsevad mingil määral. Ühel hetkel sai aga selgeks, et tema kogemus oli palju tugevam. Enne esinemisi võis ärevus olla nii suur, et ta oksendas. Ka tavapärasest erinev päevaplaan või vajadus kuhugi sõita võis vallandada tugeva rahutuse.
Emma on kirjeldanud ka öid, mil mõtted ei lasknud magada. Kui ees ootas mõni olukord, mis tekitas temas ebakindlust, võis ta juba varahommikul ärkvel olla, voodis vähkreda ja mõelda, mida oma murega peale hakata. Sellest oli saanud osa tema igapäevaelust ning just seetõttu oli keeruline mõista, et tegelikult ei pea inimene sellise pingega lihtsalt harjuma.
Hiljutine diagnoos tõi sellesse kõigesse aga uue selguse. See andis Emmale võimaluse vaadata tagasi oma varasematele kogemustele ning mõista, miks mõned olukorrad olid tema jaoks palju keerulisemad kui teistele. See teadmine ei muutnud minevikku, kuid aitas tal oma reaktsioone ja tundeid paremini mõtestada.
Emma on rääkinud ka sellest, et pärast väga tugevat ärevust saabub hoopis tohutu vabanemise tunne. Kui kardetud olukord on möödas, võib kergendus olla sama tugev kui enne olnud pinge. See on olnud tema jaoks tuttav muster, millega ta on pidanud aastaid toime tulema.
Tema elus on olnud ka palju hetki, mil abi küsimine pole olnud lihtne. Emma on tunnistanud, et ta on rääkinud emale kõigest, kuid vahel lihtsalt ei osanud oma murest rääkida. Kui inimene on harjunud mõtlema, et tema ärevus on lihtsalt osa elust, võib olla väga raske öelda välja, et tegelikult on midagi valesti.
Nüüd, kui Emma on jõudnud lavakasse ja liigub järjest lähemale elule, millest ta on ilmselt juba kaua unistanud, annab hiljutine diagnoos talle ka võimaluse iseennast paremini mõista. Lava on olnud tema jaoks alati oluline, kuid selle juurde on kuulunud ka närv, ebakindlus ja pinged, mida kõrvaltvaataja alati ei näe.
Emma lugu näitab, kui palju võib inimese enda elu muutuda hetkel, mil varem segasena tundunud kogemused saavad lõpuks mingi selgituse. Mõnikord ei ole asi selles, et inimene oleks lihtsalt liiga tundlik või muretseks liiga palju. Mõnikord vajab inimene lihtsalt teadmist, mis tema sees tegelikult toimub.
