Lavakunstikooli ehk rahvasuus tuntud Lavaka uste avanemine on paljude noorte näitlejahakatiste jaoks suurim unistus, kuid selle saavutamine võib kujuneda tõeliseks emotsioonide karusselliks. Täpselt nii juhtus ka noore ja andeka Emma Trossiga, kes pidi oma unistuse nimel läbima pikema ja okasroosilise teekonna. Pärast kahte varasemat ebaõnnestumist otsustas Emma anda endast kõik ning proovida sisseastumiseksamitest läbi murda kolmandat korda – ning see kord tõi viimaks oodatud ja unustamatu võidu.
Pinge ja katsumusterrohke vastuvõtuperiood pani aga noore naise närvid viimse piirini proovile. Emma tunnistab avameelselt, et pärast kurnavaid katseid ning viimaseid voorusid oli tema vaimne ja emotsionaalne seisund jõudnud punkti, kus ta ei suutnud tulemustesse enam usku säilitada. Tulemuste selgumise hetkel oli ta lausa kindel ja veendunud, et tema nime väljavalitud õnnelike hulgas kindlasti ei ole. Varasemad pettumused ja pingeline ootus olid tekitanud kaitsebarjääri, mis pani teda ette valmistuma halvimaks.
Kui aga selgus tõsiasi, et tema nimi oli tõepoolest nimekirjas ning unistus näitlejaõppest sai reaalsuseks, asendus lootusetus kirjeldamatu rõõmu, kergenduse ja emotsioonide tulvaga. Kolmas kord osutus murranguliseks tähiseks, mis tõestas, et sihikindlus, järjekindlus ning vankumatu tahe viivad sihile ka kõige tihedama konkurentsiga võistlustel.
Emma Trossi inspireeriv lugu näitab ilmekalt, et esimesed ebaõnnestumised ei tähenda teekonna lõppu, vaid võivad olla hoopis vajalikuks trepifaasiks suurema sihini jõudmisel. Nüüd ootavad noort tulevast näitlejannat ees tihedad ja pühendumist nõudvad õppeaastad, kus ta saab oma ammuoodatud unistust täiel rinnal ellu viia.
