Eesti avalikkusele hästi tuntud ja alati särav Liina Raud on võtnud vastu otsuse rääkida asjadest täpselt nii, nagu need tegelikult on, ilustamata ja varjamata seda ränka reaalsust, millega ta on pidanud silmitsi seisma kaugel Ameerika Ühendriikides. Naine otsustas avada oma südame ja jagada fännidega neid elulisi katsumusi, mis kaasnevad täiesti uuel mandril ja võõras kultuuriruumis elamisega. Tema emigreerumine ja pikaajaline elutee ookeani taga on pealtnäha kirev ja kadestusväärne, kuid selle särava fassaadi taga peitub hoopis midagi muud – igapäevane võitlus, üksindus ja emotsionaalne pinge, millest laiem avalikkus siiani midagi ei teadnud.
Naine tunnistab ülima aususega, et uues ühiskonnas kanda kinnitamine ja täiesti nullist alustamine on olnud kõike muud kui lihtne jalutuskäik. Liina Raud märgib kibedalt, et kui sa oled võõral maal üksikemast immigrant, siis on sotsiaalne surve ja argipäevased kohustused topelt rängad. Ta on pidanud üksi hakkama saama laste kasvatamise, töö otsimise ja uue elu ülesehitamisega keskkonnas, kus sul puudub harjumuspärane toetusvõrgustik, lähedased sõbrad ja perekond, kes saaksid rasketel hetkedel appi tulla või lihtsalt head nõu anda. See pidev ellujäämisrežiimil olemine on võtnud naiselt tohutult energiat ja vaimset jõudu.
Kõige suuremaks ja valusamaks pähkliks on aga osutunud oma isikliku elu ja uute suhete loomine, mis on suurlinna džunglis osutunud pea võimatuks missiooniks. Liina tõdeb nördimusega, et üksikemast immigrandil on ikka ülimat ja kirjeldamatult raske leida enda kõrvale tõelist, usaldusväärset ja püsivat kaaslast, kes mõistaks tema tausta ning oleks valmis jagama neid kohustusi, mida elu talle ette on veeretanud. Kohtingumaailm Ameerikas töötab hoopis teiste ja sageli pealiskaudsete reeglite järgi, kus sügavamatel väärtustel ja siiral armastusel on üha raskem löögile pääseda, mistõttu on paljud katsed leidnud kiire ja pettumust valmistava lõpu.
Vaatamata sellele, et üksindus ja mured kipuvad vahel võimust võtma ning hinges valitseb teadmatus tuleviku ees, ei kavatse naine siiski käega lüüa ega pead norgu lasta. See ränk ja emotsionaalne elukool on teinud temast tugevama ja iseseisvama naise kui kunagi varem, kes teab täpselt oma väärtust ega lepi vähemaga. Ta jätkab oma laste nimel võitlemist ja usub, et vaatamata kõigile kultuurilistele ja sotsiaalsetele barjääridele, mis praegu tema teele ette veerevad, suudab ta lõpuks ometi leida selle tõelise hingerahu ja õnne, mida ta on juba nii pikalt ja kirglikult ookeani taga otsinud.
