Näitleja Pääru Oja on avanud oma mälestused armastatud lavakunstnikust Ester Pajusoost, kirjeldades teda sõnadega, mis on paljudele kolleegidele ja teatripublikule väga tuttavad – kui „kõigi vanaemade vanaema“. See kujund ei ole juhuslik, vaid peegeldab rolli, mille Pajusoo aastakümnete jooksul Eesti teatris välja kujundas.
Ester Pajusoo on olnud Eesti Draamateatri üks püsivamaid ja olulisemaid näitlejaid, kelle karjäär ulatub tagasi 1950. aastate lõppu. Tema lavaelu on täis sadu rolle ning kümneid aastaid tööd, mis on jätnud jälje mitmele põlvkonnale teatrivaatajatele.
Pääru Oja meenutuste kaudu joonistub välja pilt inimesest, kes ei olnud laval ainult tegelane, vaid ka soe ja inimlik kohalolu. Tema oskus luua vanema naise rolle nii, et need tundusid päris, elusad ja tuttavad, tegi temast publiku jaoks erilise figuuri.
Kolleege on aastate jooksul ühtviisi paelunud nii tema tagasihoidlikkus kui ka peen huumorimeel. Ta ei olnud kunagi liialt esil, kuid tema kohalolu laval oli märgatav isegi siis, kui ta ei öelnud palju. Just see vaoshoitud jõud ongi põhjus, miks tema rollid on jäänud mällu nii tugevalt.
„Kõigi vanaemade vanaema“ ei tähenda ainult ühte konkreetset rolli, vaid tervet kuvandit, mille Pajusoo oma karjääri jooksul lõi – hooliv, soe, veidi krutskiline ja samas väga inimlik tegelane, keda publik tundis ära hetkega.
Tema pika teekonna jooksul Eesti teatris on ta loonud üle saja lavalise karakteri ning olnud osa lugematutest lavastustest, mis on kujundanud Eesti kultuuripilti. Tema töö on olnud järjepidev, vaikne ja samas tohutult mõjukas.
Pääru Oja sõnade kaudu jõuab taas esile austus põlvkondade vahel – nooremad näitlejad, kes kasvavad üles suurte eeskujude kõrval, ja vanemad meistrid, kelle kohalolu jääb kauaks alles ka pärast nende aktiivset lavategevust.
Ester Pajusoo nimi on tänaseks juba osa Eesti teatriloo mälust, kuid tema loodud kuvand elab edasi nii kolleegide kui ka publiku mälestustes.
