Tuntud tele- ja raadiomees Robert Kõrvits ning tema sarmikas abikaasa Laura Kõrvits on astunud sammu, mis toob igasse perekonda kaasa suure portsu nostalgiat ja magusvalusaid emotsioone. Pikaaegne ja ühtehoidev paar on ametlikult teinud otsuse müüa maha oma pikaaegne, soe ja armastatud kodu, kus on üles kasvanud nende järeltulijad. See elukorralduse muutmine ei tulene muredest, vaid on elukaare täiesti loomulik ja paratamatu jätk, mis tabab varem või hiljem kõiki pühendunud lapsevanemaid, kes on suunanud oma energia laste kasvatamisse.

Abikaasad räägivad sellest otsusest varjamatu soojuse ja mõistmisega, nentides, et aeg lendab pöörase kiirusega. Peamiseks põhjuseks, miks armsaks saanud elupaik otsustati müüki paisata, on tõsiasi, et peres on järjest lapsed suureks kasvanud. Kui aastate jooksul oli maja täis laste naeru, vilgast sagimist ja igapäevast saginat, siis nüüd on järeltulijad jõudnud ikka, kus nad hakkavad pesast välja lendama ja oma iseseisvat eluteed sillutama. Suur kodu, mis kunagi oli parasjagu paras kogu kirevale seltskonnale, on jäänud kahekesi olemiseks lihtsalt liiga avaraks ja tühjaks.

Kõrvitsate kodu on olnud tunnistajaks lugematutele sünnipäevadele, ühistele õhtusöökidele ja tähtsatele perekondlikele verstapostidele, mis teeb sellest ilmapunktist lahkumise emotsionaalselt erakordselt laetuks. See ei ole pelgalt kinnisvaratehing, vaid ühe ilusa ja pika peatüki sulgemine oma eluraamatus. Robert ja Laura vaatavad tulevikku aga põnevusega, teades, et uue elupaiga soetamine annab neile võimaluse luua uus mugav nurgake, mis vastab just nende praegustele vajadustele ja elutempole.
Kinnisvaraturg saab seega juurde ühe tõelise pärli, kus uued omanikud saavad jätkata sealt, kus Kõrvitsad pooleli jätsid – täita ruumid uute mälestuste, armastuse ja elurõõmuga. Kuigi asjade pakkimine ja mälestuste kastidesse sorteerimine on alati ränk ja aeganõudev töö, teevad Robert ja Laura seda teadmisega, et laste iseseisvumine on parim märk õnnestunud lapsepõlvest ja turvalisest kodusoojusest, mida nad on suutnud oma peres hoida.