Me elame maailmas, kus inimesed kardavad üle kõige haiget saada ja tõukavad teisi eemale enne, kui keegi neile liiga lähedale pääseb. Kuid tegelikkus on palju karmim ja sügavam, sest intiimsus ja tõeline lähedus nõuavad meilt tegelikult hoomamatult enamat, kui seda on kunagi suutnud teha ükski hülgamine või suhte purunemine. Me võime arvata, et teise inimese poolt tagasilükatuks osutumine on halvim, mis meiega juhtuda saab, kuid see on eksitus. Hülgamine võib küll purustada meie südamed tuhandeks killuks, kuid intiimsusel on hoopis teistsugune ja palju võimsam jõud. Intiimsus võib meid täielikult lahti murda, kiskudes maha kõik kaitsekihid ja jättes meid alasti oma tunnete ette.
Olla täielikult avatud, ilma igasuguse sisemise krambita, ilma enese suuremaks puhumiseta või hirmust väiksemaks tõmbumiseta, on inimsuhete kõige raskem ülesanne. Meil on harjumus end pidevalt ja poolikult ette valmistada hetkeks, mil kõik ükskord otsa saab, et mitte valu tunda. Sellest kaitsereaktsioonist loobumine on aga tõeline katsumus, mis nõuab ülimat julgust. Just see kirjeldamatu raskus ja barjääride langetamine ongi see ainus uks, mis viib meid tõelise ühenduseni teise inimesega. See on valus ja hirmutav protsess, kuid ilma selleta jäämegi elama emotsionaalses isoleerituses, kus keegi meid tegelikult ei tunne.
See igapäevane ja pidev praktika, kus me lubame end teisel inimesel tõeliselt ja ilma filtriteta näha, ongi see, mida kujutab endast ehtne ja sügav intiimsus. See tähendab oma haavatavuse näitamist ja hirmude tunnistamist ilma maskideta. Ja alles siis, kui see raske samm on astutud, juhtub midagi maagilist. Selle ukse teisel poolel ärkab kahe inimese vahel ellu püha ja jumalik pühendumus. See eriline side saab sündida vaid siis, kui mõlemad osapooled on lõpuks ometi lõpetanud põgenemise, varjamise ja enese kaitsmise ning on valmis teineteisele täielikult alistuma.
Посмотреть эту публикацию в Instagram
Посмотреть эту публикацию в Instagram
