Noor ja erakordselt andekas muusik ning produtsent Karl Killing on pidanud viimasel ajal silmitsi seisma elumuutvate ja emotsionaalselt laastavate sündmustega, mis on jätnud tema hingesse sügava jälje. Avalikkuse ees alati professionaalne, loov ja edasipüüdlik artist avas oma südame ning jagas avalikkusega tragöödiat, mis on tema maailmapilti ja sisemist tasakaalu tundmatuseni raputanud. Lühikese aja jooksul tabas tema lähikonda kaks järjestikust ja täiesti ootamatut äkksurma, mis viisid siit ilmast inimesed, kes olid talle erakordselt kalli ja olulise tähendusega.
Karl Killing tunnistab täiesti ausalt ja varjamatu valuga, et selliste traagiliste sündmuste ees on võimatu jäägita külmaks jääda või teeselda, et kõik on endine. See topeltkaotus tabas teda nagu välk selgest taevast ja muutis hetkega kõike, mida ta seni iseenesestmõistetavana võttis. Muusik tõdeb, et see topeltraskus raputas teda vaimselt ja emotsionaalselt nii tugevalt, et sellest toibumine ja reaalsusega leppimine võtab endiselt tohutult aega ja energiat. Lähedaste inimeste ootamatu lahkumine paneb igat ühte meist elu haprust hoopis teise pilguga vaatama ning noor artist pidi selle õppetunni saama kõige valusamal võimalikul viisil.
Sisemine kriis ja lein on jätnud oma jälje ka mehe igapäevasesse elurütmi ning loomingulisse tegevusse. Sellises olukorras, kus surm tuleb ootamatult ja viib korraga kaks lähedast hinge, on raske leida motivatsiooni või jätkata sealt, kus pooleli jäädi. Karl Killing kirjeldab seda perioodi kui üht oma elu pimedaimat ja keerulisemat aega, mil tuli silmitsi seista eksistentsiaalsete küsimuste ja tohutu tühjustundega. Leinatöö on pikk ja vaevaline protsess, eriti kui tegemist on äkiliste sündmustega, kus puudub võimalus hüvasti jätta või end juhtunuks ette valmistada.
Ometi näitab muusiku julgus nendest rasketest teemadest rääkida tema suurt sisemist tugevust ja küpsust. Karl Killing loodab, et oma valusa kogemuse jagamine aitab ka teistel sarnases olukorras olevatel inimestel mõista, et leinamiseks tuleb endale aega anda ja emotsioone ei tohi enda sisse matta. See traagiline eluperiood jääb teda saatma pikkadeks aastateks, kuid muusika ja looming on sageli just need vahendid, mis aitavad artistidel kõige raskematest hetkedest läbi murda ja hinges valitsevat valu kuidagi väljendada. See on lugu kaotusvalust, mis muudab inimest igaveseks.
