Kahe lapse isa ja müügijuht Mihkel Joost räägib avameelselt perioodist, mis ei olnud tema jaoks sugugi lihtne. Taskuhäälingus „Lase tiiger tuppa“ jagab ta ausalt oma kogemust sellest, kuidas kasvatada lapsi koos endise kaaslasega ning milliseid emotsionaalselt raskeid hetki see teekond on endaga kaasa toonud.
Joosti sõnul ei ole tegemist olnud lihtsalt olukorraga, millega tuleb praktiliselt hakkama saada. Sellesse aega on mahtunud ka hetki, mil tema enda jõust jäi väheseks. Ta tunnistab, et on kogenud mitmeid murdumisi ning need ei ole jäänud laste eest varjatuks.
Mihkel räägib eriti ausalt sellest, et tema lapsed on näinud teda nutmas. Nad on näinud ka päevi, mil isa ei ole suutnud end tavapärasel moel kokku võtta ja on olnud nädalaid endast väljas. Need on hetked, mida paljud vanemad püüaksid laste eest peita, sest soovitakse olla nende jaoks tugev ja kindel.
Joost ei soovi aga oma kogemust ilustada ega jätta muljet, et ka kõige keerulisemates olukordades peab lapsevanem alati tugevana paistma. Vastupidi – tema lugu näitab, et ka isal võib olla hetki, mil emotsioonid võtavad võimust ning kõigega ei ole võimalik lihtsalt tahtejõu abil hakkama saada.
Eriti keeruliseks võib sellise olukorra muuta see, et samal ajal tuleb jääda lapsevanemaks. Lapsed vajavad oma vanemat ka siis, kui vanemal endal on raske. Just seetõttu on Joosti jaoks olnud oluline rääkida ausalt sellest, mida ta on läbi elanud, ning sellest, kuidas sellised perioodid mõjutavad kogu perekonda.
Tema avameelsus puudutab ka laiemat teemat, millest sageli ei räägita piisavalt – lahkuminek või eraldi elud ei tähenda automaatselt, et lastega seotud küsimused muutuvad lihtsaks. Kui lapsi kasvatatakse koos endise kaaslasega, tuleb leida võimalus olla vanem ka siis, kui enda sees on samal ajal palju segadust ja valu.
Mihkel Joost ei varja, et tema teekonda on kuulunud nii väga raskeid päevi kui ka hetki, mil ta on pidanud lihtsalt vastu pidama. Just need kogemused on õpetanud talle, et haavatavuse näitamine ei tähenda tingimata nõrkust. Mõnikord on kõige ausam olla laste ees lihtsalt inimene – ka siis, kui silmad täituvad pisaratega ja jõudu ei jätku.
Tema lugu on pilguheit perioodi, millest tavaliselt räägitakse palju vähem kui edukusest, tööst või igapäevasest hakkamasaamisest. Seekord otsustas kahe lapse isa aga rääkida sellest, mis toimub siis, kui väliselt tugeva inimese enda sisemine jõud korraks otsa saab.
