Mari Ojasaar-Parve rääkis avameelselt väga valusast teemast, mida ta on aastaid endas kandnud. Kirjanik ja kunstnik tunnistas, et õe kaotusega seotud leinaga ei ole ta siiani päriselt silmitsi seisnud. Selleks pole tema elus lihtsalt olnud võimalust peatuda ja kõigele juhtunule täielikult otsa vaadata.
Õe kaotus muutis Mari elu sügavalt, kuid samal ajal tuli tal edasi minna. Ta ei saanud endale lubada olukorda, kus kõik muu peatub ja lein võtab üle kogu elu. Just seda mõtet väljendab ka tema sõnul lause, et ta ei saanud lihtsalt kuskile auku kukkuda.
Mari elus olid samal ajal olemas teised kohustused ja inimesed, kes teda vajasid. Seetõttu tuli edasi liikuda ka siis, kui sees oli valu, mille jaoks polnud alati võimalik aega võtta. Lein ei kadunud selle tõttu kuhugi, kuid selle kõrval tuli jätkata igapäevast elu.
Õe kaotus ei olnud Mari jaoks esimene kord, kui raske haigus ja selle tagajärjed tema lähedalt puudutasid. Juba varem on ta rääkinud oma õe Kristi Ojasaare raskest haigusest. Kristil diagnoositi neljanda staadiumi kopsuvähk ning pere püüdis anda endast kõik, et haigusele vastu astuda. Haigus oli aga selleks hetkeks liiga kaugele arenenud.
Sellise kaotusega kaasnev lein võib olla väga erinev. Mari puhul ei tähendanud see seda, et ta oleks saanud lihtsalt aja maha võtta ja end täielikult kurbusele pühendada. Vastupidi – elu nõudis temalt edasi tegutsemist.
Ka varasemalt on Mari rääkinud sellest, mis on aidanud tal keerulistel hetkedel toime tulla. Tema jaoks on olnud olulised perekond, joonistamine ja looduses viibimine. Looming on pakkunud talle võimalust oma tundeid väljendada viisil, mida alati sõnadesse panna ei ole võimalik.
Seda tausta arvestades muutub ka tema värske ülestunnistus eriti isiklikuks. Mõnikord ei tähenda edasi elamine seda, et inimene on kaotusest üle saanud. Võimalik on jätkata, hoolitseda teiste eest, töötada, luua ja olla olemas lähedaste jaoks, samal ajal kui kõige valusam osa jääb endiselt enda sisse.
Mari sõnadest jääb kõlama just see vastuolu. Ühelt poolt on elu sundinud teda edasi minema, teiselt poolt pole ta saanud rahulikult peatuda ja vaadata otsa kõigele sellele, mida õe kaotus temas tekitas.
Tema lugu näitab, kui keeruline võib lein olla siis, kui selleks ei teki võimalust. Mõnikord ei tule kõige raskemad tunded esile kohe pärast kaotust. Need võivad jääda pikaks ajaks tahaplaanile, sest elu ise ei lase inimesel lihtsalt seisma jääda.
Mari jaoks on õe kaotus seega endiselt väga isiklik teema. Ta ei väida, et valu oleks kadunud, vaid tunnistab hoopis, et pole sellega veel päriselt silmitsi seisnud. Selle asemel on ta pidanud edasi minema, sest tema kõrval ja tema ümber on olnud elu, mis vajas jätkamist.
Nüüd on ta aga sellest tundest avalikult rääkinud. See ei muuda minevikku ega võta valu ära, kuid annab võimaluse sõnastada midagi, mida on ehk aastaid olnud raske endalegi tunnistada. Mõnikord ei ole lein lihtsalt üks hetk, millest tuleb läbi minna, vaid pikk protsess, mille jaoks ei pruugi kohe õiget aega ega kohta leiduda.
Mari Ojasaar-Parve avameelne meenutus annab mõista, et tema jaoks pole õe kaotuse lugu kaugeltki lihtsalt minevik. See on osa tema elust, millega ta peab edasi elama – isegi siis, kui tal pole seni olnud võimalust sellele valule täielikult otsa vaadata.
