Mootorispordi ringkondades tuntud ja tunnustatud Andres Krestinov on otsustanud suud puhtaks rääkida teemal, mis on aastaid paljusid fänne ja asjatundjaid huvitanud. Mees tunnistab täiesti avameelselt ja ilma igasuguste kaunistusteta, et tal polnud alguses mitte mingisugust tõsist plaani ega kindlat eesmärki kasvatada oma pojast Gert Krestinovist elukutselist krossisõitjat. See, mis tänaseks on kujunenud suureks ja edukaks spordikarjääriks, sai alguse millestki hoopis lihtsamast, peaaegu märkamatust.
Kogu see erakordne ja käänuline teekond sai alguse millestki, mida isa kirjeldab tagantjärele kui täiesti tavalist ja süütut mängu. Alguses oli mootorratas ja sellega põristamine lapse jaoks lihtsalt üks põnev viis vaba aega veeta, meelelahutus ja poiste värk, kus puudus igasugune pinge või kohustus saavutada suuri tulemusi. Ei mingeid karme treeningplaane ega kurnavaid ootusi. Kuid ühel hetkel hakkas midagi muutuma. See süütu mäng ja ajaviide hakkas ootamatult, kuid seda kindlamalt kuju muutma. Poiss hakkas trennides ja sõitudes järjest rohkem gaasi andma ning asjale nendega täiesti uut hoogu ja tõsidust peale keerama.
Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et tavalisest lapsepõlve ajaviitest on sündimas midagi hoopis suuremat, mis nõuab pühendumist, rasket tööd ja tohutut tahtejõudu. Isa vaatas kõrvalt, kuidas esialgne huvi kasvas üle tõeliseks kireks ning krossiraja tolmus sündis uus reaalsus. See oli pikk ja emotsionaalne protsess, kus iga kurv ja hüpe tõi kaasa uusi väljakutseid ning pani proovile nii poja suutlikkuse kui ka isa närvikava. Andres Krestinovi enda kogemused ja läbielamised mootorispordi maailmas andsid talle küll oskuse olukorda hinnata, kuid poja arengut ja tema enda valikuid kõrvalt jälgida oli hoopis teistsugune, sügavalt isiklik kogemus. See sporditee ei olnud sillutatud kergusega, vaid täis tõsist tööd, kus esialgsest mängulisusest sai kiiresti professionaalne ja karm reaalsus, mis nõudis mõlemalt mehelt täielikku pühendumist ja valmisolekut ohvriteks.
