Tuntud kirjanik ning ühiskonnakriitik Mihkel Mutt avas oma hinge ja rääkis teemadel, millest enamik inimesi pigem vaikida eelistab. Viimasel ajal palju eluväärtuste ja aegumise üle juurelnud mees astus avalikkuse ette tõdemustega, mis panevad igat ühte sügavalt järele mõtlema. Tema sõnad kannavad endas aastatega kogunenud elukogemust, rahu ning teravat analüüsivõimet, mis on teda alati teistest loojatest eristanud.
Oma vahetus ja kaalutletud esinemises puudutas vaimuhiiglane teemasid, mis seostuvad vananemise, hirmude ning paratamatute elutõdedega. Tuntud sulemees tunnistab, et ühiskonnas laialt levivad meeleolud ja mitmesugused paranoiad teda ei puuduta ega hirmuta. Ta on õppinud säilitama stoilist rahu ka siis, kui ümbritsev maailm näib hulluks minvat või kattuvat pidevate katastroofimõtetega.
Kõige liigutavamaks osaks tema mõtisklustes kujunes aga suhe viimse elupiiriga. Mees sõnas täiesti otsekoheselt, et ta ei karda surma ennast, sest see on iga elava olendi loomulik osa. Samas märgib ta kiiresti, et see ei tähenda soovimatust elada. Vastupidi, elust lahkuda ta praegu veel kindlasti ei taha, sest ümbritsev maailm pakub jätkuvalt liiga palju avastamisrõõmu, huvitavaid vaatlusi ning lahendamist vajavaid mõtteharjutusi.
Mihkel Muti ausad ning kaalutletud laused tuletavad kõigile meelde, kui oluline on elada praeguses hetkes ja säilitada kaine mõistus ka kõige keerulisematel aegadel. Tema sõnum julgustab vaatama tulevikule otsa ilma ülemäärase paanikata, hoides fookust sellel, mis tõeliselt väärtuslik ja oluline.
