Eesti tuntud kirjanik ja kultuuritegelane Toomas Raudam tegi erakordse ja äärmiselt emotsionaalse pihtimuse oma igapäevase elukorralduse ning eriliste inimsuhete kohta. Mees tunnistas täiesti avameelselt ja ilma igasuguse häfita üllatavat tõsiasja: kõik tema praegused sõbrad on taksojuhid. See kirev ja ootamatu seltskond on saanud tema elus eriliseks tugisambaks ning ainulaadseks inspiratsiooniallikaks, pakkudes igapäevaselt vahetuid ning filtreerimata elutõdesid, mida mujalt juba hõlpsasti ei leia.
Raudam kirjeldas värvikalt ja sügavuti oma tihedat suhtlust eri taustaga roolikeerajatega, kellega sõites tekivad sageli filosoofilised ning üllatavalt teravad arutelud elust, poliitikast ja ühiskonnast. Kirjaniku sõnul on taksosõit tema jaoks kujunenud omamoodi sotsiaalseks laboriks ja teatriks. Ta paljastas muuhulgas erakordselt kummalise ning kõneka detaili roolikeerajate käitumisest: mõni juht räägib temaga vesteldes eesti keelt täiesti meelega ja tahtlikult tugeva vene aktsendiga, luues sellega ühendavaid ning sootuks omapäraseid suhtlusvarjundeid.
Kultuurilooja sõnul peegeldavad need vahetud kohtumised taksoroolis tänapäeva Eesti ühiskonna tegelikku pulssi ja mitmekesisust palju paremini kui akadeemilised väitlused või ametlikud analüüsid. Taksojuhid on tema silmis igapäevased kangelased ja unikaalsed jutustajad, kes näevad elu selle kõige alastamas ning vahetumas vormis. Raudam märgib, et need unustamatud sõidud ja pikad jutuajamised annavad talle hindamatut mõtteainet ning elulist energiat.
See erakordne ja soe vaade taksojuhtide maailmale ning sõprusele näitab, kuidas tõeline inimlik kontakt ja mõistmine võivad tekkida kõige ootamatumates kohtades. Toomas Raudami avameelne lugu paneb kahtlemata paljusid inimesi vaatama oma järgmisele taksosõidule ja roolis istuvale inimesele hoopis teistsuguse, palju sügavama ning empaatilisema pilguga.
