Sotsiaalmeedia ja muusikamaailm on langenud kurbuse ning sügava leina loori alla, kui alati ekstravagantne ja kordumatu artist Tommy Cash otsustas murda vaikuse ning jagada maailmaga oma elu ühte valusamat ning emotsionaalsemat hetke. Sõnad, mida mees paberile või ekraanile pani, kannavad endas nii suurt tühjust ja valu, et need puudutavad igaühe hinge sügavalt. See ei ole lihtsalt hüvastijätt – see on viimane ja kõikehõlmav kummardus inimesele, kes muutis kõike, oli teejuhiks ning jättis maha kustutamatu jälje.
Tommy Cash tunnistab avameelselt ja siiralt, et tal on raske leida õigeid sõnu, sest lahkunu oli sõnadekunstis ja eneseväljenduses alati temast mäekõrguselt üle. Muusik avaldas sügavat tänu kõigi nende tobedate ja absurdsete naljade ning soojade sõnade eest, mis tegid igapäevaelu heledamaks. Lahkunu julgus olla tingimusteta tema ise, astuda üle piiride ja kanda endas täiesti pöörast ning piirideta visiooni oli midagi sellist, mida kohtab vaid kord elus. Nende jagatud naljakad hetked, lahkunu ülisoe süda ning võimatu tööeetika jäid Tommy Cashi mällu igaveseks. Ta jagas kõiki oma teadmisi ja ei hoidnud kunagi midagi tagasi, tõugates samal ajal ka kõiki teisi oma ümber pidevalt tagant, et ületada igasuguseid piire ja jõuda uute kõrgusteni.
See eriline hing säilitas oma sisemuses alati lapsepõlve siiruse ning puhtuse, kaotamata kordagi lootust ning särates eredalt ka kõige tumedamatel hetkedel. Muusik kirjeldab oma emotsionaalses pihtimuses graafiliselt ja valusalt hetke, kus ta seda viimast kirja koostab. Ta istub üksinda rannal, nina jookseb ning pisarad voolavad peatamatult ja varjamatult päikeseprillide taga alla. Tommy Cash märgib valusa muigega, et lahkunu oleks kindlasti sellise pildi üle südamest naernud. See füüsiliselt halb tunne ja südamevalu on kirjeldamatult raske kanda.
Sügav tänu peegeldub igas lauses – tänu selle eest, et ta oli olemas, et ta toetas, oli alati kõrval ning jättis maha nii palju mälestusi ja loomingut, mis ei lase tal kunagi unustusse hõlmata. Tommy Cashi sõnul oli tegemist tõelise kunstnikuga, keda saab kirjutada vaid suure algustähega. Ta polnud lihtsalt sõber ega kolleeg, vaid tõeline vend, perekond ja hiilgav geenius. Viimasteks sõnadeks jäid armastust ja igatsust täis hüvastijätt ning suudlused teele kaasa Oliverile, soovides sellele säravale hingele igavest rahu. See hüvastijätt jätab fännide ja lähedaste südamesse süava haava, kuid tuletab meelde, kui tihedalt on kunst ja armastus omavahel seotud.
