Terve Eesti kohaselt sahiseb ja kihab kuulujuttudest pärast seda, kui avalikkuse ette torkas uudis kuulsate vendade Sõnajalgade isa, auväärses 91-aastases vanuses oleva Jaan Ploompuu uuest ja täiesti ootamatust abielust. See armastuslugu on tekitanud ühiskonnas tõelise tormi, kuid mees ise keeldub olemast ohver või laskmast võõrastel oma värsket õnne murendada. Vaatamata meedias puhkenud tohutule kärale ja ümbritsevate inimeste sosinatele kinnitab Jaan Ploompuu vankumatult, et tema praegune eluperiood on täis sügavat armastust, harrast rahu ning puhast rõõmu. Ta rõhutab emotsionaalselt ja veenvalt, et seda sisemist põlemist ei suuda mitte keegi niisama heast tahtest või kurjusest rikkuda.
/nginx/o/2026/07/05/17765230t1hb95c.jpg)
Sotsiaalmeedias levivad kommentaarid ja võõraste inimeste teravad torked jätavad vanahärra täiesti külmaks, sest tema pilk on suunatud vaid tulevikku ja oma uuele kaaslasele. Me ei tee sellest negatiivsest kriitikast mitte väljagi, sest elukogemus on õpetanud, mis on tegelikult väärtuslik, märgib Jaan rahuliku, kuid kindla häälega. Ta lisab mõistvalt, et ei saa ega taha olla pahane või vihane nende kaaskodanike peale, kes räägivad pelgalt teadmatusest ja ei mõista tema valikute tagamaid ega hingeelu sügavust. Oma värsket abikaasat Pillet, kes on temast ligi poole noorem ja toonud mehe argipäeva uut elujõudu, kiidab Jaan lausa taevani, kinnitades ülima soojusega, et on saatuse poolt tõeliselt õnnistatud ning suurepärase ja hoidva naisega absoluutselt õnnega koos.
/nginx/o/2026/07/06/17767047t1he0e6.png)
Kuid selle uue ja särava peatüki taga peitub ka hiljutine ning kirjeldamatult ränk lein, mis meest endiselt saadab ja tema otsuseid vormib. Jaani pikaaegne elukaaslane ja abikaasa Taimi, kellega koos jagati ühist eluteed, muresid ja rõõme tervelt kuuskümmend seitse pikka aastat, lahkus siit ilmast alles möödunud aasta traagilises augustis. Meenutades oma kadunud naist, murdub mehe hääles hetkeks kindlus ja sinna sugeneb sügav, tuntav kurbusenoot. Taimi põdes melanoomi – ränka ja armutut vähkkasvajat, mis röövis perelt viimasegi lootuse. Jaan meenutab pisarsilmil, kuidas nad andsid endast kõik, mis inimlikult üldse teha sai, otsides abi ja lahendusi, kuid kahjuks ei aidanud mitte miski selle salakavala haiguse vastu. Nad veetsid koos raske ja emotsionaalse nädala Tartu haiglas, kus arstid pidid lõpuks langetama karmi otsuse ja teatama, et meditsiinilist lootust paranemiseks enam ei ole. See kaotus rebis mehe hinge suure haava, kuid just see teadmine elu kaduvusest pani teda mõistma, et aeg on siin ilmas piiratud.
Pärast rasket leina on Jaan suutnud taas pea püsti tõsta ja leida lohutust uues liidus, olles veendunud, et elu ei tohi seisma jääda. Tema filosoofia on lihtne, kuid elutark: kõrges eas tuleb iga kingitud päeva ja tundi täiel rinnal nautida, sest keegi meist ei tea, kui palju talle seda aega siin maamuna peal veel antud on. Mees usub sügavalt ja helgelt, et tema lahkunud Taimi ei vaata tema uuele õnnele viltu, vaid naeratab talle soojalt ja heakskiitvalt kuskilt sealt kõrgelt pilvepiirilt, soovides talle maapealsetel päevadel vaid rahu. Esialgu oli värskel abielupaaril plaanis sõita ka romantilisele reisile kaugele Hispaaniasse, et tähistada oma liitu soojuse ja päikese all, kuid reaalsus tegi oma korrektiivid ja need mesinädalad jäävad praegusel hetkel paraku ära. Sellest hoolimata ei lase paar pead norgu, sest nende jaoks on kõige olulisem hoida kokku, nautida teineteise seltskonda ja elada hetkes siinsamas kodumaal, ignoreerides kõiki väliseid kadestajaid ja arvustajaid.
