Eesti teatrilava vaieldamatu ja igavene kuninganna Ita Ever lahkus meie seast, jättes maha tühimiku, mida pole võimalik täita. Kuid enne oma viimast vaatust ja igaviku teele asumist ei jätnud see erakordne naine midagi juhuse hooleks. Nüüd on avalikkuse ette jõudnud jahmatav ja peaaegu teispoolsusest kajav saladus, mis tekitab ihul külmavärinaid. Selgub, et Ita Ever andis oma pikaaegsele garderoobikaaslasele ja lähedasele kolleegile Ülle Kaljustele erakordselt karmi, hirmutava ja vankumatu korralduse, mis pidi kehtima ka siis, kui teda ennast siin ilmas enam ei ole.
See ei olnud tavaline palve ega soe sooviartikkel. See oli käsk, mis kõlas kui kirstu tagant saadetud testament, mida ei tohi mitte mingil juhul rikkuda. Ülle Kaljuste, kes jagas aastakümneid Draamateatris suurt ja ajaloolist garderoobi just koos Ita Everiga, teadis täpselt, mida tähendab elada ja töötada koos teatri elava legendiga. Garderoobi seinte vahel valitses omaette maailm, kus igal sammul, pilgul ja sõnal oli sügav tähendus. Ita põles nii elus kui ka laval alati ereda ja kuuma leegiga ning tema reeglid olid pühad.
Nende ühises pühamus oli üks konkreetne rituaal ja nõue, mis ei muutunud aastate jooksul kordagi. Ita Ever oli andnud Üllele range ja kompromissitu korralduse: teatrisse sisenedes ja garderoobi tulles ei tohi kunagi, mitte ühelgi tingimusel jätta õhku rasket vaikust ega süngust. Isegi siis, kui elu lööb valusalt ja hinges on must masendus, pidi uksest sisse astuma sirge selja ja valju häälega. See oli Ita karm reegel — teater on püha, eraelu mured jäävad ukse taha ja kolleegi ei tohi koormata oma argipäeva raskusega. See nõue muutus Ülle jaoks seaduseks, mida tuli täita hirmuseguse austusega.
Kuid kõige judinaidtekitavam osa sellest korraldusest ilmnes alles siis, kui Ita elutee hakkas lõpule jõudma. See vankumatu korraldus sai uue, peaaegu müstilise tähenduse, mis ulatub teispoolsusse. See oli kui salajane ja hirmutav hoiatus, et isegi siis, kui Ita on lahkunud kirstu taha ja puhkab igaviku rüpes, valvab tema vaim garderoobi üle ja nõuab sellest reeglist kinni pidamist. Ülle Kaljuste tunneb seda nähtamatut kohalolu ja karmi käsku igal hetkel, kui ta täna üksi seal ruumis istub. See on korraldus, mis ei aegu ja mis tuletab ennast meelde iga kord, kui käsi puudutab garderoobi ukselinki — sa pead olema tugev, sa pead särama, sest Ita vaatab ja nõuab seda sinult endiselt.
