Vehklemismaailmas keevad kirjed ja iga matš nõuab sportlastelt viimast väljapanekut, kus emotsioonid tõusevad sageli haripunkti. Eesti epeenaiskond pidi elama üle tõelise draama ja raske löögi, kui MK-etapi otsustavas faasis tuli vastu võtta valus kaotus. Kaheksandikfinaali dramaatiline lahing Venemaa koondise vastu kujunes sedapuhku ületamatuks takistuseks, mis lõikas läbi meie naiskonna tee kõige kõrgemate kohtade suunas. See oli hetk, mis võis murda igaühe vaimu, sest lootused ja pingutused purunesid üheainsa matšiga, jättes õhku vaid tühjustunde ja pettumuse.
Kuid tõelised meistrid tunneb ära sellest, kuidas nad suudavad pärast ränka kukkumist uuesti püsti tõusta ja areenile naasta. Eesti epeenaiskond näitas üles erakordset sisejõudu, valades kogu oma viha ja nördimuse järgmistesse torke- ja võitlushetkedesse. Nad ei andnud alla ega lasknud pead norgu, vaid koondasid read, et lõpetada see kurnav ja pingeline võistlus väärikalt. Iga järgmine samm rajal oli kantud soovist tõestada, et turniiri alguse tagasilöök oli vaid ajutine vääratus ja et nende tegelik sisu on palju võimsam.
Suurepärane ja emotsionaalne kulminatsioon saabus siis, kui Eesti vehklejad astusid viimases otsustavas vastasseisus rajale Iisraeli naiskonna vastu. Selles kohtumises pandi mängu absoluutselt kõik, mis veel hinges ja kehas alles oli. Meie naised näitasid üles külma närvi, taktikalist küpsust ja vankumatut tahet lahkuda võistluspaigast võitjatena. Pingeline heitlus lõppes Eesti epeenaiskonna triumfiga, mis pani kogu MK-etapile ilusa ja võiduka punkti. See emotsionaalne võit Iisraeli üle tõestas taas kord, et isegi kõige kibedamast kaotusest on võimalik välja tulla võitjana, kui meeskonnas säilib ühine usk ja võitlejahing.
