Raadiomaastikult tuttav Indrek Vaheoja jagas sotsiaalmeedias teadet, mis puudutas valusalt paljusid tema jälgijaid ja sõpru. Endine MyHitsi hommikuprogrammi saatejuht andis teada, et pärast rasket haigust on lahkunud tema armastatud abikaasa Pille. Vaiksed read mõjusid eriti raskelt just seetõttu, et nende taga oli tunda tohutut kaotust ja sügavat leina, mida pole võimalik peita ühegi lause taha.
Neile, kes Indrekut tunnevad või on teda aastate jooksul raadiost kuulanud, on ta alati jätnud energilise ja sooja inimese mulje. Just seepärast mõjus uudis paljude jaoks ootamatu ja valusana. Elu, mis veel hiljuti näis kulgevat tavapärases rütmis, muutus nüüd hetkega millekski täiesti teistsuguseks. Raske haigus oli võtnud inimese, kes oli olnud tema kõrval kõige lähedasem ja tähtsam.
Indrek ei laskunud pikkadesse selgitustesse ega hakanud valu suurte sõnadega kirjeldama. Kuid vahel piisabki vähesest, et mõista, kui sügav võib olla inimese lein. Tema jagatud sõnum kandis endas vaikset kurbust, mida tunnevad ära kõik, kes on kunagi pidanud hüvasti jätma kellegagi, kes oli osa nende igapäevasest elust, harjumustest ja tulevikuplaanidest.
Pille lahkumine puudutas ka neid, kes perega isiklikult seotud ei olnud. Sotsiaalmeedias hakkasid kiiresti levima kaastundeavaldused, soojad mälestused ja toetavad sõnumid. Inimesed kirjutasid, et selliste uudiste puhul jäävad sõnad sageli väikeseks. Mõni jagas lihtsalt südameemotikonit, teine meenutas hetki, mil Indrek oli oma hea tujuga teiste päeva paremaks muutnud.
Kõige valusam selliste kaotuste juures on sageli vaikus, mis jääb pärast kõike alles. Harjumus kuulda teise inimese häält, jagada argiseid hetki või teha ühiseid plaane kaob äkitselt ning asemele tuleb tunne, mida ei oska alguses isegi sõnadesse panna. Just seda raskust oli võimalik tajuda ka Indreku napis, kuid väga isiklikus teates.
Raske haigus muudab sageli kogu pere elu pikaks emotsionaalseks katsumuseks. Päevad täituvad lootuse ja hirmu vaheldumisega, iga hea hetk muutub eriti väärtuslikuks ning inimesed hoiavad kinni isegi kõige väiksematest märkidest, mis võiksid anda põhjust uskuda paremasse homsesse. Kui aga lõpp saabub, jääb alles tohutu tühjus, mille suurust mõistavad vaid need, kes on midagi sarnast ise läbi elanud.
/nginx/o/2022/12/12/15017963t1ha041.jpg)
Indreku ümber on nüüd palju inimesi, kes püüavad talle tuge pakkuda. Kaastunne ei too küll kallist inimest tagasi, kuid see annab märku, et inimene ei pea oma leinaga päris üksi jääma. Vahel tähendab toetus lihtsalt kohalolekut, vaikset sõnumit või teadmist, et keegi mõtleb su peale ka kõige raskemal hetkel.
See kurb uudis tuletas paljudele taas meelde, kui habras võib elu olla. Ühel hetkel tundub kõik tavapärane ja kindel, järgmisel võib kogu maailm muutuda. Ning just sellistel hetkedel saavad kõige olulisemaks inimesed meie kõrval — need, kelle kohalolu peame sageli enesestmõistetavaks, kuni elu sunnib mõistma, kui hindamatu see tegelikult oli.
