Tuntud ja armastatud isablogija Henry Jakobson, kes on sotsiaalmeedias tuhandetele Eestlastele tuttav lehe “A mida Henry teeb?” kaudu, on astunud oma elus täiesti uude ja põnevasse etappi. Kui mehe teekond isana algas pea 13 aastat tagasi ilma igasuguse ettekujutuse või pikema plaanita, siis nüüdseks on temast saanud ühiskonnas oluline pere- ja isadusteemade eestkõneleja. Alates käesoleva kuu algusest võib teda kohata Delfi Meedia majas, kus ta alustas ametlikult tööd ajakirja Pere ja Kodu värske ajakirjanikuna.
Henry tõdeb, et tema saamine ajakirja toimetuse liikmeks on märgiline sündmus, sest tegemist on ühe vähese meessoost ajakirjanikuga, kes selles legendaarses väljaandes kunagi töötanud on. Eestis on aja jooksul välja kujunenud mõnevõrra iganenud arvamus, et laste kasvatamine ning perega seotud teemad on pigem naiste pärusmaa, samas kui mehed peaksid sõna võtma üksnes spordist, tehnikast ja kütusehindadest. 17 aastat õnnelikult abielus olnud ning 13 aastat kolme lapse isaks kehastunud Henry teab aga omast käest, et see pole nii. Tema kodus on vastutus alati võrdselt jagatud ning mehelikku vaatenurka vajatakse pereühiskonnas tänapäeval rohkem kui kunagi varem.
Meenutades oma isaks saamise algusaegu pea 13 aastat tagasi, tunnistab Henry äärmise avameelsusega, et vanemaks saamine polnud kunagi tema teadlikus plaanis ega eesmärkide nimekirjas. Vabadust ja muretut elu nautinud mees pelgas, et väike ilmakodanik piiraks üksnes tema vabadust ning kurnaks teda uute kohustustega. Kui laps lõpuks tulekul oli, pidid tulevased vanemad piisavalt kaua ootama. Henry külastas toona isegi meestearsti, kes teatas analüüside põhjal muiates, et mees pole just päris tõupull, kuid tugev neli pluss sellegipoolest. Esiklapse sünd aga pööras kogu tema maailma täielikult peapeale – esimesest sekundist peale tiirles terve elu vaid pisikese ilmakodaniku ümber.
Vaevalt jõudis värske isa esimese lapsega harjuda ja temasse kõrvuni armuda, kui loodus otsustas talle mängida tõelise vingerpussi. Vähem kui kahe aasta jooksul sai Henryst ühe lapse asemel korraga kolme lapse isa, sest perekonda saabusid ootamatult kaksikud – vend ja õde. See oli mehele totaalne šokk, sest abikaasa suguvõsas kehtinud reeglipära kohaselt pidi kaksikute sünd toimuma vaid üle põlve. Henry enda suguvõsas polnud aga kunagi olnud peret, kus oleks üle kahe lapse. Ootamatult leidis vabadust armastanud mees end olukorrast, kus kolm paari silmi jälgisid igapäevaselt tema igat sammu. Isa vastutus tõusis lakke: ta lahkus lõplikult kahjulikest harjumustest ning võttis oma südameasjaks hoida need kolm tegelast igapäevaselt tervena.
Henry julgustab kõiki tulevasi vanemaid, märkides, et esimese lapse vastu tekkinud armastus ei lähe mitme lapse puhul jagamisele ega vähene, vaid seda tuleb pidevalt juurde ning jagub kuhjaga kõigile. Kogu seda meeleolukat ja väljakutseterohket teekonda on ta aastaid meediavahendusel avalikkusega jaganud. Isana on tema jaoks aga alati olnud esikohal laste au ja väärikuse säilitamine, jättes kõige pikantsemad ning piinlikumad lood vaid perekeskseks teadmiseks, et mitte anda internetitrollidele teemat arutlemiseks.
Nüüd toob Henry oma pikajalistele kogemustele tuginedes uut värskust ka Pere ja Kodu lugudesse, soovides tuua esile isaduse poole, mis on seni meedias teenimatult tähelepanuta jäänud.
