Kinnisvarahalduse ärisuunajuht Merike Stadnik oli aastaid inimene, kelle peale võis alati kindel olla. Kui oli vaja midagi korraldada, vastutas ta. Kui olukord nõudis rohkem pingutust, pani ta end proovile ja tegi ära. Kui ülesanne tundus keeruline, leidis ta ikkagi võimaluse sellega hakkama saada. Kõrvalt vaadates paistis see kõik tugeva iseloomu ja suurepärase hakkamasaamisena. Ka Merike ise uskus pikka aega, et just selline peabki üks tubli inimene olema.
Aastatega kujunes sellest aga harjumus, millest ei olnud sugugi lihtne välja astuda. Olla tubli, toimekas ja usaldusväärne tähendas pidevalt midagi enda õlule võtta. Kui midagi oli vaja teha, oli lihtne mõelda, et küll tema saab hakkama. Kui keegi vajas abi, oli ta valmis seda pakkuma. Ja kui tuli ette keerulisem olukord, ei olnud tema jaoks justkui võimalust öelda, et seekord ei jõua.
Nii võib tugevusest märkamatult saada koorem. Inimene harjub mõttega, et tema peab vastu pidama, tema peab lahenduse leidma ja tema ei tohiks teistele oma raskustega koormaks olla. Merike Stadniku loos on just see muutus üks olulisemaid kohti – arusaamine, et kogu aeg tubli olemine ei tähenda tingimata seda, et inimene elab endale head elu.
Pikka aega võis Merike oma võimekust näha pigem voorusena. Ta oskas vastutada ja tegutseda ka siis, kui olukord seda nõudis. Ta teadis, et saab ise hakkama, ning seda teadmist võis olla isegi hea omada. Kuid mingil hetkel hakkas küsimus olema selles, kui palju peab üks inimene kogu aeg ise kandma.
40ndates jõudis Merike arusaamiseni, mis muutis tema vaadet senisele elule. Ta mõistis, et nii ei pea elama. Kõike ei pea alati ise ära tegema, kõigile ei pea pidevalt olemas olema ning inimese väärtus ei sõltu sellest, kui palju ta suudab enda õlgadele võtta.
See taipamine ei tähendanud, et Merike oleks muutunud vähem vastutustundlikuks või lõpetanud pingutamise. Pigem hakkas muutuma tema suhe iseenda ja oma kohustustega. Kui varem võis esimene mõte olla, kuidas probleem lahendada ja kuidas kõik ära teha, siis nüüd sai oluliseks ka see, mida ta ise vajab ning kas kõike on üldse vaja enda kanda võtta.
Selline muutus võib tunduda lihtne ainult kõrvalt vaadates. Kui inimene on aastaid harjunud olema see, kes saab hakkama, võib abi vastuvõtmine või millegi tegemata jätmine tekitada ebamugavust. Tubli olemisest võib saada identiteedi osa ning sellest loobumine tähendab tegelikult iseenda kohta kujunenud arusaamade ümbermõtestamist.
Merike Stadniku kogemus näitab, kui märkamatult võib pidev hakkamasaamine muutuda eluviisiks. Ühel hetkel ei pruugi inimene enam isegi küsida, kas ta tahab midagi teha. Ta lihtsalt teeb, sest nii on harjutud. Vastutus tuleb võtta, ülesanne tuleb täita ja kõik peab lõpuks toimima.
Just seepärast oli 40ndates saabunud arusaam tema jaoks oluline. Merike hakkas nägema, et elu ei pea olema pidev tõestamine, kui tubli, tugev ja võimekas inimene ta on. Kõige jaoks ei pea alati valmis olema ning kõiki asju ei pea iga hinna eest ise ära lahendama.
Tema lugu puudutab ka laiemat mustrit, mida paljud inimesed võivad endas ära tunda. Soov olla hea, tubli ja usaldusväärne võib viia selleni, et enda vajadused jäävad aina tagaplaanile. Teiste jaoks olemas olemine muutub nii loomulikuks, et iseenda jaoks ruumi jätmine võib tunduda peaaegu harjumatu.
Merike Stadniku jaoks saabus see äratundmine alles 40ndates. Aastaid oli ta olnud see inimene, kes vastutab, pingutab ja leiab lahenduse. Nüüd teab ta, et tugevus ei pea tähendama lõputut enda kokkuvõtmist. Mõnikord võib tugevus seisneda hoopis selles, et tunnistada endale: ma ei pea kõigega üksi hakkama saama.
See on muutus, mis ei pruugi väljastpoolt paista kohe suure ja dramaatilisena. Ometi võib just selline sisemine taipamine muuta inimese igapäeva väga palju. Kui enam ei pea pidevalt vastama kujutlusele tublist inimesest, tekib võimalus küsida, kuidas ise päriselt elada tahad.
Merike Stadniku lugu ongi eelkõige lugu sellest piirist, mille inimene endale aastate jooksul seab. Ta oskas kõigega hakkama saada, kuid 40ndates mõistis, et oskus kõigega hakkama saada ei tähenda, et kõike peabki tegema. Mõnikord algab kergem elu just hetkest, mil inimene lubab endal olla midagi enamat kui lihtsalt tubli.
