Marta Vaarik meenutas oma kooliaega ja rääkis ausalt sellest, kuidas ta ise noorena koolis keeruliselt käitus. Tänaseks vaatab ta toonastele sündmustele hoopis teise pilguga ning leiab, et ka laps, kes käitub halvasti või näib teiste silmis lausa pahatahtlik, võib tegelikult vajada eelkõige mõistmist, empaatiat ja hellust.
Vaariku sõnul on oluline näha käitumise taha. Lapse tegusid on lihtne hukka mõista, eriti siis, kui tema käitumine valmistab täiskasvanutele või teistele õpilastele probleeme. Ent tema enda kogemus on õpetanud, et sellisel hetkel võiks kõigepealt püüda aru saada, mis lapse sees tegelikult toimub.
Tagantjärele mõeldes oleks Vaarik enda sõnul koolis vajanud vähemalt üht täiskasvanut, kes oleks tema kõrval olnud ja püüdnud temast päriselt aru saada. Mitte ainult hinnete või käitumise pärast märkuse tegemiseks, vaid selleks, et vaadata talle otsa ja uurida, kuidas teda aidata.
Just üks selline õpetaja oleks võinud tema hinnangul midagi muuta. Vaarik tõi välja, et koolis ei õppinud ta niivõrd ainet, kuivõrd inimest. Kui tema ja õpetaja vahel tekkis hea suhe, muutusid paremaks ka hinded. See näitab, kui tugevalt võib lapse õppeedukust ja käitumist mõjutada tunne, et täiskasvanu päriselt hoolib.
Tema meenutus tuli jutuks laiemas arutelus, kus räägiti koolikeskkonnast, õpetajate koormusest ja sellest, kuidas lapsed ning täiskasvanud üksteisega suhestuvad. Endine õpetaja Aliis Aalmann rääkis, et õpilased võivad koolis tahtmatult julmad olla ning see võib õpetajad lõpuks läbi põletada. Samal ajal tõi ta esile ka selle, kui oluline on märgata noort, kes ise abi vajab.
Aalmann tunnistas, et enne õpetajaks saamist vaatas ka tema olukordi eelkõige õpilase vaatenurgast ja mõtles, mida õpetajad võiksid teisiti teha. Hiljem mõistis ta, et probleemidest tuleb märku anda ning õpetajal peab olema võimalus last kuulata ja vajadusel edasi suunata. Ta kirjeldas ka seda, kuidas mõned õpilased on tema juurde oma muredega tulnud ning kuidas soov neid aidata on talle endale väga oluline olnud.
Samal ajal on õpetaja enda jaoks selline roll sageli väga kurnav. Aalmann rääkis, et empaatilised inimesed tahavad hädasolijat aidata, kuid õpetajad töötavad sageli iseenda arvelt. Kui inimene on juba läbi põlenud, on tal keeruline olla parim võimalik tugi noorele või hea kolleeg
.
Psühholoog Riina Rätsep rõhutas omalt poolt, et lapse jaoks on väga oluline turvatunne ja selged piirid. Tema sõnul võiks lapsel olla vähemalt kaks turvainimest – üks kodus ja teine koolis. Selline suhe annab noorele teadmise, et tal on olemas keegi, kelle poole pöörduda ka siis, kui olukord muutub keeruliseks.
Vaarik rääkis ka enda praegusest suhtest oma kümneaastase pojaga. Ta soovib olla talle eelkõige sõber ja inimene, keda laps saab usaldada. Nii loodab ta jääda oma poja ellu pikaks ajaks ning olla tema jaoks olemas ka siis, kui lapsel tekivad küsimused või mured, millest pole lihtne rääkida.
Tema enda kooliaja meenutus annab sellele mõttele eriti isikliku tähenduse. Vaarik ei räägi minevikust lihtsalt selleks, et toonaseid olukordi ümber hinnata. Ta toob esile ühe lihtsa, kuid tema jaoks väga olulise mõtte: vahel võib laps vajada kõige rohkem seda, et keegi peatuks, kuulaks ja küsiks, mida temaga päriselt teha saab.
