Eesti armastatud näitlejanna Viire Valdma otsustas astuda avalikkuse ette pihtimusega, mis võtab sõnatuks ja paneb südame kiiremini tuksuma. Pikaaegse armastatu ja elukaaslasega teede lahku minek tõi endaga kaasa sündmuste ahela, mida keegi ei osanud ette näha. Vahetult pärast valusat lahku minemist otsustas naine minna rutiinsesse tervisekontrolli, mis muutus hetkega tema elu suurimaks õudusunenäoks. Arstid avastasid tema kehast väikese, kuid äärmiselt ohtliku ja agressiivse kasvaja. Valdma ise tõdeb tagantjärele, et kui seda südamevalu ja suhte purunemist poleks olnud, poleks ta ilmselt kontrolli läinudki. Tavaliselt pöördutakse sellise raske diagnoosiga arstide poole alles neljandas staadiumis, kuid temal avastati see õnnekombel esimeses ning ta suutis haigusest jagu saada.
See raske aeg oli täis pikki ja piinavaid tunde. Operatsioonile minnes ei saanud näitlejanna endale aga täielikku puhkust lubada, sest ees ootasid mahukad ja vastutusrikkad “Rahamaa” lavastuse etendused. Kogu see keeruline periood käis nõnda kiiresti, et meeleheitlikku olukorda ja emotsioone ei jõudnudki kohe korralikult läbi seedida. Mängida teatri laval suuri rolle, kui samal ajal keha võitleb raske haigusega, nõudis piiritut jõudu. Need olid tõepoolest kohutavad valud, mida ei sooviks mitte keegi oma suurimale vaenlasele, kuid naine oli kindel, et sellest põrgust on võimalik välja tulla. Ta võttis valuvaigisteid ja otsustas, et elu ei tohi pooleli jääda ning nukrutsemisele ei tohi anda vähimatki võimalust.
Kogu see valus elukogemus muutis Viire Valdma suhtumist maailma ja inimestesse. Nüüd häirivad teda paljud pisiasjad tunduvalt vähem ja ta mõistab paremini, et kedagi ei tasu hakata ümber kasvatama. Igaüks on täpselt selline, nagu ta on. Kuid näitlejanna ei jäänud kojugi istuma. Ta otsustas võtta ette midagi täiesti enneolematut ja kirjutas detsembrikuu õhtul Hiiumaa restorani Iiumekk peakokale Mihkel Heinmetsale, pakatades soovist tulla kööki abiliseks. Kuigi tegemist oli täiesti võõra valdkonnaga ja tuli teha magustoite, mida ta varem ei osanud – näiteks valge šokolaadi kreemi, mille tegemisel asjad alguses sootuks viltu läksid –, pidas ta kuu aega kestnud katseajale vastu. Kokana sai ta Hiiumaal tohutult tähelepanu, inimesed tulid spetsiaalselt tema pärast ja tegid rõõmuga pilte. Tänaseni särab naine edasi ka oma koduteatri Eesti Draamateatri laval, kus tal on mängukavas mitu võimsat rolli.
