Tõru Kannimäe on noor näitleja, kelle nimi on Eesti vaatajatele üha tuttavamaks saanud. Äsja esilinastunud noortefilmis „Morten“ astub ta üles nimitegelasena ning just selle rolli kaudu jõuab ekraanile teema, mis puudutab paljusid noori ka päriselus – tunne, et tuleb sobituda, teistega ühtemoodi olla ja samal ajal iseennast mitte kaotada.
„Mortenis“ tunneb peategelane end koolikeskkonnas üsna üksikuna ja seltskonnast kõrvale jäetuna. Klassikaaslaste surve sunnib teda korduvalt mõtlema sellele, kuhu ta kuulub ja milline ta tegelikult olla tahab. Filmis põimuvad tõrjutuse kogemus, soov leida oma koht ning julgus jääda iseendaks isegi siis, kui ümbritsev maailm seda lihtsaks ei tee.
Tõru Kannimäe jaoks pole see teema pelgalt ekraanil nähtav lugu. Ka tema enda elus ei ole tõrjutuse kogemus täiesti võõras ning seepärast oskab ta mõista, kui tugevalt võib noort mõjutada tunne, et ta peab olema kellegi teise moodi.
Tema sõnum on lihtne, kuid samas palju raskem ellu rakendada, kui esmapilgul tundub: tuleks julgeda olla sina ise. Noores eas võib teiste arvamus tunduda tohutult oluline. Soov kuuluda sõpruskonda, olla aktsepteeritud ja mitte erineda võib panna inimese oma käitumist, välimust või isegi mõtteid muutma.
„Morten“ vaatabki seda maailma noore inimese silmade kaudu. Peategelane satub kahe väga erineva maailma vahele ning tema ümber on inimesed, kes mõjutavad seda, kuidas ta iseennast näeb. Samal ajal tuleb tal teha valikuid, mis pole alati lihtsad ja mille puhul ei ole võimalik lihtsalt teiste järgi minna.
Filmis kohtab Morten kaht tüdrukut – tänavakunstiga tegelevat Miia ja salapärast rabatüdrukut Emiliet. Nende kaudu avaneb tema ees veel rohkem võimalusi ja küsimusi. Ühel pool on argine koolielu ning teiste ootused, teisel pool aga maailm, kus on võimalik ennast hoopis teistsugusena tajuda.
Tõru Kannimäe sõnul on oluline mõista, et noored ei pea kogu aeg püüdma teistega samasugused olla. Erinevus ei tähenda, et inimeses oleks midagi valesti. Mõnikord võib just enda eripära aktsepteerimine olla kõige keerulisem samm, kuid samal ajal ka kõige olulisem.
„Morten“ puudutab seetõttu palju enamat kui lihtsalt ühe noore inimese lugu. See räägib eneseleidmisest, sõprusest, esimestest tunnetest ja sellest nähtamatust survest, mida noored võivad üksteise kõrval kogeda. Küsimus ei ole ainult selles, kes kuulub seltskonda ja kes jääb kõrvale, vaid ka selles, kui palju julgetakse iseendaks jääda.
Tõru Kannimäe jaoks on „Morten“ erilise tähendusega, sest tegemist on tema esimese peaosaga. Ta on tundnud, et sai oma tegelasega võtete ajal lähedaseks ning pärast filmi nägemist muutus see tunne veel tugevamaks. Tema hinnangul võib iga vaataja leida Morteni loost midagi, mida ise ära tunda.
Film põhineb Reeli Reinausi auhinnatud noorteromaanil „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“. Režissöör on Ivan Pavljutškov ning Tõru Kannimäe kõrval mängivad olulistes rollides Helena Maria Reisner ja Emili Rohumaa. Filmi keskmes jääb aga endiselt noor inimene, kes püüab mõista, kes ta on ja kuhu ta kuulub.
Just seepärast kõlab Tõru Kannimäe sõnum eriti tugevalt: alati ei pea teiste järgi kohanema. Mõnikord on kõige julgem asi lihtsalt jääda iseendaks.
