Kool peaks olema turvaline ja meeldiv koht, kus noored saavad teadmisi ning veedavad aega oma sõpradega, kuid Grete Kääriku jaoks muutus see ühel hetkel tõeliseks õudusunenäoks, kui koridorides hakkasid kajama relvalasud. See oli hetk, mis lõhestas tema elujooned igaveseks kaheks – ajaks enne seda kohutavat sündmust ja ajaks pärast seda. Koolitulistamise õõvastav stsenaarium muutus korraga veretarretavaks reaalsuseks, mida keegi ei osanud ette näha.
Kui tulistamine pihta hakkas, polnud aega mõelda ega kõhelda, vaid tuli tegutseda sekundimurdosa jooksul. Grete pidid koos teiste õpilastega varjuma, lootes vaid sellele, et peidupaik jääb märkamatuks ja et uks peab ründajale vastu. Ruumi pimeduses ja haudvaikuses, kus oli kuulda vaid hirmunute kiiret hingamist, tundus iga mööduv sekund terve igavikuna. Keegi ei teadnud, mis toimub väljaspool klassiruumiseinu või millal see õudus kord lõppeb.
Just sel raskel hetkel, varitsevas pimeduses hirmunult kükitades, sööbis Grete mõtetesse valus ja painav küsimus, mis jääb teda saatma kogu eluks. Mõeldes varjudes oma tulevikule ja lähedastele, käis tema peast läbi rusuv mõte: “Kas nii ma tõesti surengi? Aga see pole ju aus…” See teadmatus ja surmahirm võtsid kogu keha enda võimusesse, muutes iga uksetaguse krõbina ja hääle potentsiaalseks hukkamisotsuseks.
See traagiline kogemus ja üleelatud traumad on jätnud noore naise hinge sügavad haavad. Hoolimata sellest, et pääsemisest on möödas aega, elavad need dramaatilised mälestused temas endiselt edasi. Grete otsustas oma meenutusi ja läbielatut jagada, et anda edasi see kirjeldamatu valu ning emotsionaalne koorem, mida selline katastroofiline ja mõttetu vägivallaakt noorele inimesele pikaajaliselt kaasa toob.
Aastaid hiljem teab ta täpselt, mida tähendab seista silmitsi oma viimaste sekunditega ning kui habras võib olla inimelu ühel tavalisel koolipäeval. Tema lugu on valus meeldetuletus sellest, kui imekiiresti võib igapäevane rahu asenduda kirjeldamatu õuduse ja kaosega, mida ei sooviks üle elada ka oma vaenlasele.
