Eesti avalikkust vapustanud ja südantlõhestav pihtimus on lõpuks ometi päevavalgele tulnud, paljastades tuntud lauljatari ja särava staari Triin Lellepi elu kõige mustemad ja valusamad leheküljed. Saates “Hommikusöök staariga” avas armastatud naine oma hingesügavused viisil, mis ei jäta külmaks mitte ühtegi vaatajat ega kuulajat. Tema värisevast häälest ja igast lausest kumas läbi kirjeldamatu sisemine valu, kui ta meenutas aega, mil elu veeres ootamatult ja halastamatult kuristikku ning kogu senine särav maailm varises üheainsa hetkega täielikult põrmuks. Triin Lellep seisis silmitsi ränga ja pimeda saatusehoobiga, mis ei rünnanud mitte ainult tema füüsilist keha, vaid võttis temalt midagi sellist, mis on ühe eduka naise ja avaliku lavainimese jaoks lahutamatu osa enesekindlusest ning identiteedist.
See oli periood täis kirjeldamatut õudust, üksindust ja täielikku abitust, mil naine pidi igal hommikul peeglisse vaadates tunnistama kohutavat ja muutumatut reaalsust. Ränk ja kurnav seisund oli nii agressiivne ja kiire, et röövis temalt lühikese aja jooksul absoluutselt kõik välised naiselikkuse sümbolid: lopsakad juuksed, kaunid kulmud ja viimsegi ripsmekarva. Ühel hetkel avastas ta end traagilisest olukorrast, kus peeglist vaatas vastu täiesti tundmatu, võõras ja tundetu vari. See järsk muutus lõikas tema hinge sügava ja paranematu haava, mida oli võimatu kellegi teise eest varjata. Kaotada oma näojooned ja juuksed on igale naisele tohutu psühholoogiline trauma, kuid lavalaudadel ja rambivalguses särama pidanud staari jaoks tähendas see täielikku kriisi ja avalikkuse ees hääbumist. Iga argipäev muutus koheselt koledaks võitluseks iseenda emotsioonide ning ühiskonna halastamatute pilkudega, mis muutusid kiiresti talumatuks ja lämmatavaks koormaks.
See kohutav füüsiline muutus ja sellest tulenev emotsionaalne surve oli nii ränk ja halvav, et lauljatar ei suutnud enam kodumaal viibida ega tavapärast elu jätkata. Pidevad uudishimulikud küsimused, sosistamised selja taga, näpuga näitamised ja kaastundlikud, kuid samas kohutavalt torkavad pilgud muutsid Eestis elamise täielikuks põrguks. Triin Lellep tundis, kuidas ümbritsevad seinad ja ühiskonna ootused vajuvad talle tohutu raskusega peale, ning ainus viis ellu jääda, vaimselt mitte murduda ja oma suure murega rahus olla, oli siit kiiresti ja jäädavalt lahkuda. See otsus ei olnud lihtsalt tavaline reisimine või mugavuse otsimine, vaid meeleheitlik ja emotsionaalne põgenemine karmi reaalsuse eest. Ta pakkis oma asjad, jättis selja taha kõik tuttava, sõbrad ja senise karjääri, et otsida pääsu ja anonüümsust võõrsil. Seal, kaugel eemal, kus keegi teda ei tundnud, sai ta oma murtud elu ja hinge tükke vaikuses uuesti kokku liimida. See lahkumine oli ränk, sunnitud ja pisarateni valus samm, mis sündis puhtast ellujäämisinstinktist olukorras, kus saatus oli temalt juba kõik muu röövinud. Täna tagasi vaadates on need emotsioonid endiselt elavad, näidates, millist ränka hinda tuli tal maksta praeguse rahu eest.
