Lauri Kink vaatab oma praegusele eraelule üsna eneseiroonilise pilguga. Näitleja on jäänud poissmeheks ning tunnistab, et tema suhete ajalugu ei ole just selline, mille üle võiks pikalt uhkust tunda. Pigem näeb ta end mehena, kes on suutnud oma võimalused korduvalt ise käest lasta.
Kingi sõnul võib tema vallaliseks jäämise taga olla väga lihtne põhjus – võib-olla on ta lihtsalt selline inimene, kes oskab isegi headest võimalustest mööda vaadata. Ta kirjeldab ennast sõnaga „juurikas“, andes mõista, et suhteid puudutavates küsimustes pole ta alati olnud kõige paindlikum ega osavam.
„Ju ma siis olen selline juurikas, kes on suutnud kõik võimalikud suhted liiva alla matta,“ tunnistab Kink. Tema väljaütlemises on korraga nii eneseirooniat kui ka ausat äratundmist. Tagantjärele vaadates tundub talle, et mitmed suhted ja võimalikud lähedused on lihtsalt mingil hetkel käest libisenud.
Poissmeheelu ei paista Kinki siiski kirjeldades olevat mingi suur draama. Pigem räägib ta sellest rahuliku ja isegi humoorika tooniga, justkui oleks ta oma varasemate valikute ja tegematajätmistega mingil määral leppinud. Samas jääb tema sõnadest mulje, et ta on oma käitumisele ka ise üsna kriitiliselt otsa vaadanud.
Kui inimene suudab enda kohta sellise hinnangu anda, tähendab see vähemalt üht: Kink ei püüa oma suhteelu ilustada ega jätta endast muljet, nagu oleks kõik alati läinud täpselt nii, nagu ta soovis. Vastupidi, ta tunnistab, et tema enda iseloom ja valikud on võinud mängida selles oma rolli.
Kingi puhul muudab olukorra huvitavaks just see, kui otsekoheselt ta sellest räägib. Poissmeheks olemist ei pakenda ta suureks saladuseks ega püüa oma olukorda kuidagi eriti pidulikult põhjendada. Selle asemel vaatab ta iseendale otsa ja tunnistab, et võib-olla on ta olnud see, kes on potentsiaalselt head suhted ise liiva alla matnud.
Tema sõnakasutus annab kogu loole ka hoopis teise varjundi. „Juurikas“ ei kõla siin mitte suure enesehaletsusena, vaid pigem naljatleva kirjeldusena inimese kohta, kes ei ole alati osanud või tahtnud oma tunnetes ja suhetes piisavalt paindlik olla. Just see eneseiroonia muudab tema ülestunnistuse palju inimlikumaks.
Lauri Kink ei jäta oma sõnadega muljet mehest, kes tahaks minevikku ilustada. Pigem tunnistab ta, et mõnikord võib kõige keerulisem takistus olla inimene ise. Tema poissmeheelu taga ei pruugi seega olla üksainus põhjus, vaid terve rida hetki, valikuid ja kasutamata jäänud võimalusi.
Kõige kõnekam ongi see, et Kink oskab sellele kõigele praegu naeratades otsa vaadata. Tema aus hinnang iseendale näitab, et ta on valmis oma varasematele suhetele mõtlema ka ilma ilustamata. Ja võib-olla on just selline eneseirooniline pilk kõige ausam viis tunnistada, et kõik suhted ei jõua alati sinna, kuhu alguses loodetakse.
