Ralf Aron on pärast Bathursti 12 tunni sõidul toimunud rasket avariid taas võistlusrajale jõudnud. Veebruaris Austraalias juhtunud õnnetus jättis talle tõsised seljavigastused ning tähendas pikka pausi võidusõidust. Kui aga saabus hetk uuesti võistlusautosse istuda, ei olnud emotsioonid sugugi ainult rõõmsad. Aron tunnistas, et enne autosse naasmist tekkis temas ikkagi ärevus.
Bathursti võistlusel sõitis Aroni juhitud Mercedes suurel kiirusel vastu kurvi taga risti rajal seisnud autot. Mercedese esiots purunes ning kapoti all puhkes tulekahju. Aron suutis ise autost välja tulla ja ronida üle raja piirde. Seejärel viidi ta esmalt raja meditsiinikeskusse ning sealt edasi haiglasse, kus tuvastati kompressioonimurrud kahes selgroolülis. Operatsiooni ta ei vajanud ning selja liikuvus säilis.
Pärast avariid algas taastumine, mille jooksul pidi Aron oma tavapärasest võistlusrütmist pikemaks ajaks kõrvale jääma. Märtsis oli ta kodus ja paranes jõudsalt, kuid võistlusauto juurde naasmine sai toimuda alles järk-järgult. Aron rääkis toona, et närvid kannatada ei saanud ning taastumisega tuli edasi minna rahulikult ja ettevaatlikult.
Ajapikku hakkas tavapärane elu taastuma. Aron tegeles füüsilise ettevalmistusega ning tegi juba ka testisõite. Esimene test Mercedesega toimus mai lõpus, kuid siis andis selg veel veidi tunda. Hiljem sai ta sõita ka Hiinas, kus ta veetis kolm päeva kohaliku sõitja õpetamisega ja istus samal ajal ise taas autosse.
Juuli lõpuks oli Aron valmis tegema järgmise suure sammu. Ta oli vigastusest hästi taastunud, treeninud Tarmo Tiitsu juhendamisel jõusaalis ning saanud tagasi tavapärasema elurütmi. Samuti oli ta juba testinud Mercedes GT3 autot. Ometi ei tähendanud füüsiline valmisolek seda, et esimest korda pärast pikka pausi autosse istudes oleks kõik emotsionaalselt täpselt endine.
„Paranenud olen hästi ja olen treeninud Tarmo Tiitsu juhendamisel jõusaalis, millest on väga palju abi olnud,“ rääkis Aron. Ta lisas, et viimased paar kuud on ta elanud juba täiesti normaalset elu. Esimese testisõidu Mercedese võistlusautoga tegi ta mai lõpus, kuid siis andis selg veel natuke tunda.
Võistlusrajale naasmine pidi toimuma Nürburgringi kuulsal Nordschleifi rajal NLS-sarja etapil. Tegemist oli kuue tunni sõiduga, mis andis Aronile võimaluse enda vormi ja selja vastupidavust päriselt proovile panna. Samal ajal ootas teda ees ka väga tugev meeskond, sest ta võistles Winward Mercedes tiimi autos, millega võideti mais Nürburgringi 24 tunni sõit.
Aron tunnistas, et sellises olukorras oli pinge täiesti olemas. Pärast pooleaastast võistluspausi ei saanud ta lihtsalt istuda autosse ja eeldada, et kõik tundub hetkega täpselt samamoodi nagu enne. Raske avarii oli seljataga ning esimene tõeline võistlus pärast seda tähendas paratamatult ka vaimset proovikivi.
Samas nägi Aron tagasitulekus ka võimalust ennast kohe tõsiselt proovile panna. Ta teadis, et alles võistluse käigus saab täpsemalt selgeks, kui heas vormis ta tegelikult on ja kuidas selg pika sõidu koormusele vastu peab. Ta oli selleks hetkeks taastumisega juba kaugele jõudnud ning valmistus taas võistlemiseks.
Eesti publikul oli võimalus Ralf Aroni näha 7. ja 8. augustil Pärnus Porsche Ringil toimunud Booden Kinnisvara Estonian Grand Prix’l. Seal istus Aron Eesti superauto Kalana rooli ning seadis endale sihiks uue rajarekordi.
Pärast pikka eemalolekut ei tähendanud see aga veel hooaja lõppu ega ühteainsat võistlust. Aroni plaanidesse kuulusid sügisel ka GT World Challenge Europe’i etapid Nürburgringil ja Portimaos ning European Le Mans Seriesi sõidud Silverstone’is ja Portimaos. Lisaks ei välistanud ta veel mõnda võistlust.
Nii jõudis Ralf Aron pärast rasket veebruarikuist avariid tagasi sinna, kus ta end kõige rohkem kodus tunneb. Füüsiline taastumine oli andnud talle võimaluse uuesti autosse istuda, kuid esimese tagasituleku taga oli ka teine, vähem nähtav pool. Enne gaasi vajutamist tuli ületada ka see hetk, mil pärast kõike juhtunut tekkis autosse naastes ikkagi ärevus.
