Annette Maria Hermaküla vaatleb botoksit üsna teise pilguga kui need, kes näevad selles lihtsalt võimalust oma välimust värskendada. Tema jaoks on tegemist nähtusega, mis võib muuta inimese nägu palju rohkem, kui esmapilgul arvata võiks. Just seetõttu võrdleb ta botoksit tänapäevase lobotoomiaga ning seab küsimuse alla, kas iga korts peab tõesti olema midagi, millest tuleb tingimata vabaneda.
Botoks on muutunud paljude inimeste jaoks tavaliseks osaks ilurutiinist. Näoilme pehmendamine ja kortsude silumine võivad tunduda esmapilgul süütu viisina oma välimust muuta. Samal ajal võib aga juhtuda, et koos kortsudega hakkavad kaduma ka need väikesed detailid, mis muudavad näo äratuntavaks ja annavad sellele iseloomu.
Hermaküla tähelepanu keskmes on just näoilmed. Inimese nägu ei ole tema jaoks lihtsalt sile pind, mida saab vastavalt soovile ümber kujundada. Naerukortsud, silmade ümbruse jooned ja isegi pahameelt väljendavad kurjusekortsud kuuluvad elu juurde. Need annavad näole emotsiooni ning räägivad sageli rohkem kui täiuslikult sile nahk.
Seetõttu kõlab tema mõte „elagu kanavarbad ja kurjusekortsud“ peaaegu nagu vastuhüüd tänapäevasele ilustandardile. Vananemise märkide peitmise asemel võib neisse suhtuda kui millessegi loomulikku. Nägu muutub koos inimesega ning iga joon sellel kannab endas mingit väljendust või hetke.
Botoksiga kaasneb aga küsimus sellest, kui palju oma loomulikust välimusest ollakse valmis muutma. Kui eesmärk on üksnes mõne kortsu silumine, võib muutus tunduda väike. Samas mõjutavad näolihaste liikumist just need piirkonnad, mille kaudu inimene oma emotsioone väljendab. Nii võib väga sile nägu jääda küll visuaalselt nooruslikum, kuid samal ajal muutuda vähem väljendusrikkaks.
Hermaküla mõte ei keskendu ainult sellele, kuidas inimene välja näeb. Selle taga on laiem küsimus suhtumisest vananemisse ja sellesse, mida ühiskond peab ilusaks. Kui iga korts muutub probleemiks ja iga näojoon millekski, mida tuleb parandada, võib loomulik vananemine hakata tunduma millegi häirivana.
Just siin tulebki mängu tema terav võrdlus lobotoomiaga. Botoksist rääkides ei vaata Hermaküla ainult kosmeetilist protseduuri, vaid mõtet selle taga: soov kontrollida midagi, mis on inimese loomuliku välimuse ja eneseväljenduse osa. Võrdlus on meelega provokatiivne, sest see sunnib mõtlema, kui kaugele võib ilustandardite järgimine minna.
Kanavarbad silmade ümber tekivad naermisest, elatud hetkedest ja aastate jooksul kogunenud emotsioonidest. Kurjusekortsud omakorda võivad näidata, et inimene on kulmu kortsutanud, keskendunud või lihtsalt väljendanud oma tundeid. Need ei ole tingimata puudused, mida peab iga hinna eest peitma.
Hermaküla vaatenurk pakub seetõttu teistsuguse võimaluse: võib-olla ei pea iga muutust oma näos käsitlema veana. Mõni korts võib olla lihtsalt korts. Mõni näojoon võib jääda alles ilma, et selle pärast peaks end ebakindlalt tundma.
Tema sõnum on selgelt vastuvoolu minev ning just seepärast ka tähelepanu äratav. Ajal, mil sile ja muutumatu nägu on paljude jaoks ideaal, kaitseb Annette Maria Hermaküla hoopis neid näojooni, mida tavaliselt püütakse varjata. Tema jaoks võivad kanavarbad ja kurjusekortsud olla osa inimesest, mitte midagi, mida tuleb tingimata ära kaotada.
